Ross: euro kaheks jagamisel poleks mingit mõtet

Soome keskpangaga käed löönud endine Eesti Panga asepresident Märten Ross tegutseb praegu Eesti peaministri nõunikuna. Selles ajutises ametis on ta jooksva nädala algusest. Foto: Peeter Langovits

Endine Eesti Panga asepresident, ajutiselt peaministri majandus- ja rahandusnõuniku rolli täitev Märten Ross (40) leiab, et Euroopa võlakriisi tõsidust ei tule alahinnata, kuid tegu on lahendatava probleemiga. «Küsimus ei ole siin siiski mitte päevades või nädalates, vaid pigem tulevikuvaate muutuses,» lausub ta.

Mida te peaministri juures teete?

Olen vaid kolm nädalat siin. Selle ajaga maailma muidugi ei pööra. Konsulteerin, kui vajadust on, ja annan kommentaare Euroopa võlakriisi kohta, ning ka mida sellest järeldada Eesti kontekstis.

Teie järgmine töökoht on Soome keskpank, kuidas sinna saite?

Kandideerisin avalikul konkursil, mis sattus olema paar nädalat pärast Eesti Panga asepresidentide valimist. Minust saab Soome keskpanga rahapoliitika osakonna nõunik. Ma ei hakka tegelema otse Soome majandusega, vaid kogu euroala küsimustega.

Soome peaminister Jyrki Katainen andis kolmapäeva hommikul tähelepanuväärse TV-intervjuu, milles ütles, et Itaalia ja Hispaania rekordkõrgustesse tõusnud võlaintressid on äärmiselt murettekitav ja hirmutav areng. Kas seis on tõesti nii hull?

Küsimus on pigem järgmistes aastates: kui Itaalia ja Hispaania peaksid oma refinantseerimisvajaduse katma tänavu sellise intressiga, siis see pole probleem. Hispaania riigivõlg on palju madalam, aga ka Itaalia riigivõlg on ajaliselt hajutatud, ühe aasta vajadus nii suur ei ole.

Kuid võttes eelduseks, et intresside vahe näiteks Saksa ja Itaalia vahel püsib niisugusena näiteks viis aastat, siis võla maksmise jätkusuutlikkuse küsimus tekib. Need riigid saavad likviidsust turult küll, aga eriti Itaalia puhul on lisanduv intressikulu lihtsalt liiga suur.

Nüüd ja kohe te ei näe siis probleemi?

Selles mõttes on nüüd ja kohe, et kuna kõik arvavad, et on tekkimas pikaajaline probleem, siis reageerida tuleb kohe.

Ma ei taha probleemi väiksemaks rääkida, aga küsimus ei ole siin siiski mitte päevades või nädalates, vaid pigem tulevikuvaate muutuses.

Itaalia ja Hispaania teemat võib muidugi võtta ka nii, et see oli väga meeldiv üllatus, et aasta esimesel poolel võlakriisi küsimus näiteks Hispaaniasse veel ei levinud. See oli liiga ilus, et olla tõsi.

Olete nõus Soome peaministriga, et kogu Euroopa on väga ohtlikus olukorras?

Ei ole põhjust alahinnata võlakriisi tõsidust. Kuid olles just näinud USA võlatemaatika ajutist rahunemist, siis tasub ka meeles pidada, et Euroopa üldine eelarvepositsioon ei ole selles võrdluses eriskummaliselt halb. See peaks olema lahendatav probleem.

USA sai viimasel hetkel poliitilisele kokkuleppele ja vältis föderaalvalitsuse maksejõuetuks muutumist üle noatera. Valitsusel lubatakse veel paar triljonit dollarit laenata. Kui jätkusuutlik selline poliitika on?

Kokkuleppel oli kaks poolt – võlalae osa ning raamkokkulepe sellest, kui palju tuleks kärpida. Umbes üks kolmandik sellest on konkreetne, ülejäänu osas alles töögrupp hakkab tööle.

USA võla usaldusväärsus on siiski piisavalt kõrge, et lähikuudel mingi maksejõuetuse küsimus ei kerkiks. Ajad on küll muutunud – kontekst, kus kaheldakse Ameerika kõrge riigireitingu püsimises, on kindlasti närvilisem õhkkond kui veel aasta tagasi.

Masujärgne kasvu taastumine on alles käivitunud, Eesti kohta ütles konjunktuuriinstituut hiljuti, et seis on parim pärast 2007. aastat. Kuid kas uus majanduskriis ootab meid juba nurga taga?

Senimaani on võlakriisi mõju reaalmajandusele olnud märksa väiksem kui arvatud. Majandus on toiminud paremini, kui oleks võinud uskuda ajalehepealkirjade põhjal.

Kohandumine on nagunii vajalik. Kui vahepeal väideti mõnel poold, et eelarve kokkutõmbamist ei peaks tegema seepärast, et see tõmbab nõudlust liiga palju koomale, siis praegu näeme, et kui ikkagi vastust võla jätkusuutlikkuse osas ei ole, siis see hakkab lõpuks ka reaalmajanduse usaldusväärsust õõnestama.

Mis õppetunde Eesti peaks sellest olukorrast välja lugema?

Väliskeskkond on olnud tugev, aga peame arvestama, et riskid on olemas. Mitte ainult Eestis pole majandus volatiilne (kõikuv – toim), vaid ka välismaal. Soodsat kasvukeskkonda välismaal tuleb meil ära kasutada, kuid seda ei peaks võtma püsiva ja garanteerituna järgmise kolme või viie aasta jooksul.

Kas euro jagatakse kaheks?

Mina läheneksin eurosüsteemile mikrovaatenurgast. Jah, raha on oluline element ka makropoliitikas. Kuid lõppkokkuvõttes on eurot tarvis eelkõige Euroopa ühtsele majandusruumile, et meil oleks lihtsam arveldada, lihtsam hindu võrrelda jne.

Need on nii põhimõttelised argumendid, et iga kord, kui ma hakkan ise mängima mõttega, et kas võiks olla mitu ­eurot, olen tagasi põrkunud. Sest mis sellest paremaks läheks? Kuhu me selle piiri kaardil tõmbaksime, kus me tahaksime, et hinnad ei ole enam võrreldavad või et kaubavahetus oleks Euroopa sees keerulisem?

Tegelikult ei ole sel mingit mõtet. Loogiline on öelda, et me oleme Euroopa Liit, siin peaks olema ühisraha, ühine tolliruum, vaba kaupade ja ­teenuste liikumine, vaba tööjõu liikumine. Kui hakkame rääkima, et meil võiks olla mitu valuutat, siis see tähendab juba ka mitut eri kaubandusruumi.

Mulle näib, et mitme euro jutt lähtub lihtsalt sellest, et lõunapoolsed riigid ei pea vastu nendele reeglitele, poliitikale, mis on euroalas kehtestatud?

See on see makromajanduslik loogika. Selleks et optimeerida oma makropoliitikat, peaks neil olema oma sõltumatu rahapoliitika. Kuid mingem näiteks tagasi USA juurde. Ameerikas on ka väga suured vahed osariikide vahel – nii inflatsioonis, kasvus jne.

Kui hakata seda optimaalsust liiga kaugele taga ajama, siis võib ka öelda, et Saksamaa ei ole optimaalne ühe rahaga piirkond, või isegi Soome ei ole. Mingisuguse kompromissi igal juhul peab leidma.

Öeldes täna, et Portugal või Hispaania ei saa olla ühisraha ruumis, kuna Saksamaal läheb praegu teistmoodi, siis tuleneb see viimase 10–15 aasta arengutest. Aga 15 aasta pärast võib seis olla vastupidine.

Varieeruvus Euroopa majanduste vahel jääb kindlasti alles ja mõni põikpäisem võiks ka öelda, et optimaalset rahapiirkonda ei tekigi. Seetõttu ma tähtsustaks pigem mikromajanduse poolt ja võtaks üldistatuma seisukoha, mida selles olukorras mõista optimaalsuse all.

Nende erinevustega peab elama, oluline on neid teadvustada ja mitte lasta neid liiga käest ära. Selleks ongi vaja ka eelarvete koordineerimist ja muid meetmeid.

Mida hakata peale Eesti kiire hinnatõusuga?

Meie inflatsioonis on kaks poolt. Esiteks euroala inflatsioon, mis annab meile baasi ning mida ühtse rahapoliitikaga kontrolli all hoiame. Euro eluajal on see olnud ajaloolises võrdluses vägagi madal ja vähehüplik. Kuigi ka praegu on ühisraha alal tervikuna keskmisest kõrgema hinnatõusu periood, on euro inflatsiooni ohjajana euroalal hästi õnnestunud.

Teine pool on meie enda majanduse reaktsioon. Kuna meil on rohkem avatud toiduturg ja näiteks kütuse hind mängib meie korvis suuremat rolli, siis oleme tsüklitele ka enam avatud.

Meid peaks aga tooma maa peale see, et kui Euroopas on hinnatõus paigal, siis ka meil saab see olla ainult ajutine. Kui tunnetame, et meie hinnad on liigselt reageerinud, siis see peaks vähendama tarbimise optimismi ning see omakorda andma õige signaali tootjatele ja kaupmeestele, et nõudlus ei lase enam hindu nii palju tõsta.

Tulemas on ka elektrihinna tõus. Kas see ei või anda erasektorile, riigisektorile, ka lihtsalt inimestele ühekordset hinnašokki, mida me välja ei kannata?

Kui hinnatõus on ühekordne ülemineku hind teel täiuslikuma elektrituru poole, siis selle mõju majandusele saab olla ainult ajutine. Me saame olla konkurentsivõimelised maailmas ka kõrgema elektrihinna puhul, sest teisedki riigid on seda.

Kuid ma ei taha anda mingitki hinnangut selle kohta, kas Eesti Energia küsitud elektrihinna muutus on kohane või mitte.

3 mõtet

•    Olen vaid kolm nädalat siin [peaministri büroos]. Selle ajaga maailma muidugi ei pööra.

•    Itaalia-Hispaania teemat võib võtta ka nii, et see oli väga meeldiv üllatus, et aasta esimesel poolel võlakriisi küsimus näiteks Hispaaniasse veel ei levinud.

•    Kui hinnatõus on ühekordne ülemineku hind teel täiuslikuma elektrituru poole, siis selle mõju majandusele saab olla ainult ajutine.