Eesti maa kuulub 67 riigi esindajatele

Tallinna vanalinn Foto: Андрей Бодров

Eesti maa kuulub 67 riigi esindajatele, selgub Eesti kinnistusregistri andmetest. Kuigi välismaalaste huvi siinse maa vastu kasvab, massilist Eesti kokkuostmist karta ei ole ja nende huvi ei kujuta Eestile ei majanduslikku ega julgeolekuriski, kirjutavad Ines Kuusik ja Laura Raus.

Nagu selgub kinnistusregistrist, on kahtlused, et jõukad välismaalased riigi kokku ostavad, pehmelt öeldes liialdatud. Maa omanikke saab jagada kolmeks: kinnistatud avalik-õiguslikele asutustele kuuluv maa, füüsilistele isikutele kuuluv maa ja juriidilistele isikutele kuuluv maa.

Kinnistatud maast kokku kuulub välismaalastest eraisikutele ja välismaa või määratlemata registrikoodiga juriidilistele isikutele ligi 1,5 protsenti.

Tõsi, juriidiliste isikute maaomandite puhul on rahvuse välja toomine keeruline – enamik väliskapitalil põhinevaid ettevõtteid tegutseb Eestis kohaliku registrikoodi all ja kinnistusregister juriidiliste isikute taga olevaid omandisuhteid ei fikseeri.

Kuna Eestis toodavad Eurostati 2008. aasta andmete põhjal ligi 42 protsenti lisandväärtusest väliskapitalil põhinevad ettevõtted, siis võib arvata, et vastavalt nende tegevusala vajadustele kuulub neile ka mingil määral maad.

Alla protsendi

Füüsilistele isikutele kuuluvast kinnistatud maast kuulub aga välismaalastest eraisikutele ligi 2,2 protsenti. Kokku on siinsete maaomanike hulgas 67 riigi kodanikke ja neile kuulub 40 900 hektarit maad. Seega, kui võtta arvesse kogu Eesti territoorium, siis kuulub sellest välismaalastest eraisikutele alla protsendi.

Maa vastu Eestis on huvi tundnud ka üsna eksootilist päritolu inimesed – näiteks on Svaasimaa Kuningriigi kodanikel oma osake Saaremaast, Iraani Islamivabariigi kodanikel valdusi Pärnumaal ja Reunioni kodanikel Põlvamaal.

Enamiku maakondade puhul on eestlaste kõrval suuruselt järgmisteks maaomanikeks lähinaabrid: soomlased, rootslased või venelased, ehkki näiteks Põlvamaal on eestlaste järel maatükkide kogupindalalt järgmised omanikud hoopis ameeriklased.

Nagu Saaremaad külastades võib ka silma jääda, meeldib viimane väga soomlastele – tervelt kolm protsenti Saaremaa füüsilistele isikutele kuuluvast maast on põhjanaabrite omanduses. 1,8 protsenti moodustavad Saaremaal aga rootslaste valdused.

Kokku on Saaremaal kinnistatud kogupinnast füüsiliste isikute omanduses ligi 75 protsenti. 18 protsenti on juriidiliste isikute omanduses ja 6,3 protsenti avalik-õiguslike juriidiliste isikute käes (riik, riigiasutused, kohalikud omavalitsused).

Avalik-õiguslikele omanikele kuulub kõige vähem maad Põlvamaal, kõigest 3,7 protsenti, enim aga Ida-Viru maakonnas (23,3 protsenti kinnistatud maast).

Poliitilistel kaalutlustel maa kokku ostmist ükski Postimehe küsitletud kinnisvara-, majandus- või julgeolekuekspert ei karda ega kahtlusta ja võimalikus kasvavas huvis ohumärki ei näe.

«Massiline see huvi kindlasti ei ole,» nentis Ober Hausi kinnisvaraspetsialist Rain Rätt. «Välismaised ettevõtted ostavad põhiliselt põllumajandus- ja metsamaad.»

Räti hinnangul on põllu- ja metsamaa hind seetõttu praegu ka tõusutrendis, samal ajal kui näiteks elamumaa osas on viimasel ajal müügipakkumiste hulk kasvanud kiiremini kui ostuhuvi.

«Kui eriliselt head mereäärsed elamukrundid välja jätta, siis selline keskmine elamukrunt ja maatulundusmaa hind on pigem langenud,» arvas ta.

Euroliidu toetuste mõju

Kui praegu jääb Räti hinnangul Eestis haritava põllumaa hektari hind 640–1600 euro vahemikku, siis Lääne-Euroopas võib see vabalt olla neli kuni kuus korda enam.

«Põllumajandusmaa hinda mõjutavad lisaks viljakusele ja juurdepääsuvõimalustele ka Euroopa Liidu põllumajandustoetused,» selgitas ta.

Välismaalaste maaostu õiguslikud võimalused Eestis on Räti hinnangul rahvusvahelises võrdluses pigem liberaalsed. On ka piiranguid – seaduse järgi on teatud piirkonnad ja juhud, kus välismaalased riigikaitselistel või muudel kaalutlustel maad osta ei saa.

Kinnistusraamatusse kantud ehk kinnistatud maad on Eesti kogu maismaa pindalast ligi 60 protsenti.

Ülejäänud maa on maa-ameti nõuniku kohusetäitja Anne Nurga sõnul pooleli oleva maareformiga seoses omanikku ootav maa või siis munitsipaalomandisse antud või riigi omandisse jäetud maa, mida ei ole kinnistusregistrisse kantud, kuna omavalitsuse ja riigi maa osas kinnistamise kohustust ei ole.