/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2011/06/15/629294t1h6863.jpg)
Kas lapsesuu valetab USA maksevõime kohta või mitte?
Juhtkiri: ebakindlus püsib
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Quod licet Iovi, non licet bovi – mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Selle Rooma näitekirjaniku Terentiuse fraasiga on enam kui kaks aastatuhandet kirjeldatud kaksikmoraali. Tugevad, võimsad, olulised saavad endale lubada enamat madalamatel redelipulkadel olijatest. Tõsi, mõnikord keeratakse lause vastupidiseks, et selle maailma vägevatele moraliseeriva, ent siiski rikaste isandate heasoovlikkusest sõltuva hingekarjase kombel õlale koputada: «Peiarite, niisama küla- ja lakaaluseid mööda ümberhulkujate teguviis teile, härra, vast siiski võib-olla ei sobi (vabandage otsekohesust, ma ei tahtnud midagi halvasti öelda!).»
Mõlemad variandid sobivad USA kohta imehästi. Esiteks on USA riigina nautinud madalaid laenuintresse ning lasknud ennast kahjuks ahvatleda «võtma karbist neid komme, mille jaoks päris oma raha tegelikult ei jätku», liiga palju päevi järjest. Teiseks on reitinguagentuurid käitunud lossiisandast sõltuvate külapreestritena – teeninud mitut isandat korraga, andnud liiga vähe kaalu finantsarvestuse pühakirja sõnumitele ja lasknud end pimestada maisel hiilgusel. Esimesena langetas USA riigireitingut kõigest kolme aasta vanune agentuur Egan-Jones – AAA tasemelt AA+ tasemele. Kas lapsesuu valetab või mitte? Ülejäänud, vanemad ja targemad (?), ju esialgu ainult ähvardavad.
Finantskriisi algusest alates on palju räägitud reitinguagentuuride rollist. Ideaalis peaksid need asutused andma märku, kui riigid ja muud hinnatavad institutsioonid teevad oma finantstuleviku planeerimisel ja korraldamisel vigu. Hoiatajast, kes ahervaremete juures ütleb, et vaadake, maja põles, on üpris vähe kasu. Ses mõttes tuleb nõustuda diplomaatilisse kuube surutud ütlemistega, et reitinguagentuuride turul on tarvis suuremat konkurentsi. Vajadusel saab selle sõnumi sisu ju ka puust ja punaselt esitada.
Ka eurotsooni riikide võlakriisi juures näeme samu jooni. Siis, kui Kreeka piltlikult öeldes rikkus tuleohutuseeskirju, oldi kuss. Nüüd, kui «maja põleb», karjutakse, et ärge te jumala eest seda kustutama minge, sest tuli kõrvetab ja suits rikub kopsu.
Ehkki praegu käib niinimetatud peavoolu meedias jutt peaasjalikult USA föderaaleelarvest ning selle summaarsest võlast, peab USAd käsitledes ühe aspektina arvestama sellega, et küsimus on ka kulude jagamises osariikide ja föderaaleelarve vahel. Nii nagu angloameerika majandusajalehed kipuvad liigselt üldistama euroala riikide hädaseisundeid, tuleb meil arvestada sellega, et USAgi tugevusvaru on suur. Kui vaid jätkub poliitilist tahet.