Karin Madisson: Eesti äri väiksed Peetrid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Advokaadibüroo Sorainen partner Karin Madisson nendib, et väikeomanikud vajaksid kaitset, kuid on ise liiga passiivsed. Aga kuidas sa oled aktiivne, kui sul on tühipaljas «kõhutunne», et mäng ei ole õiglane?
Sel suvel on palju kirjutatud õigusloome ja poliitika tegemise heast tavast. Advokaadina lisaksin kolmanda vähemalt sama tähtsa märksõna: aktsionäride/investorite hea tava. Viimastel aastatel on üheks suuremaks probleemiks tõusnud suuromanike ja väikeaktsionäride läbisaamine.
Majandusliku koostöö ja arengu organisatsioon OECD on rõhutanud, et väikeaktsionäridel peaks olema võimalik oma huvide kahjustamisele vastu seista. Samuti peaksid nõukogu liikmed ja tippjuhid alati näitama, kui neil on tehinguid tehes isiklikke majanduslikke huvisid – ükskõik kas otse, kaudselt või kolmandate poolte vahendusel. Eestis need põhimõtted nii selgelt aga ei kehti.
Meediasse jõuab üha enam näiteid ühingute või enamusomaniku käitumisest, milles tekivad väikeaktsionäride kaitsega seonduvad küsimused. Näib, et iga aasta toob uue Liviko, Kalevi, Sisustaja, Optiva panga, Eesti Telekomi, BLRT või Normaga sarnase kaasuse, kus väikeaktsionärid ei saa ega taha kuidagi nõustuda sellega, kuidas suuraktsionär tegutseb.
Kohtusse on jõudnud siiani enamikus kahjuks vaid vaidlused, kus vähemuse aktsiaid on madala hinnaga sundülevõetud, kuna selle osas eksisteerivad selgemad reeglid. Samalaadse lõpptulemusega meetmeid kasutavad suuraktsionärid teisigi.
Praktika on näidanud, et peamiseks vahendiks väikeaktsionäride huvide kahjustamisel on hoopis äriühingute kapitali suurendamine, väikeaktsionäride aktsiate märkimise õiguse välistamine, dividendide maksmata jätmine, informatsiooni andmata jätmine, tehingud seotud pooltega, äritegevuse ja kasumi suunamine teise ühingusse, ühingule kuuluvate oma aktsiate või muu vara omandamine aktsionäri poolt jne.
Enamasti käivad näiteks kapitali suurendamine ja dividendide maksmata jätmine käsikäes, viimasega nõrgestatakse vähemuse huve ja viimane löök antakse tihti kapitali põhjendamatu suurendamisega, milles vähemusel pole jõudu ega tahtmist osaleda. Paljudel juhtudel viib survestamine ja omavoli selleni, et väikeaktsionärid ei näe muud väljapääsu kui aktsiad naeruväärse hinnaga suuraktsionärile võõrandada.
Võib väita, et paljudel juhtudel on äri seisukohast tegemist JOKK-skeemiga – sellised otsused ongi omanike pädevuses ja enamuse võim kehtib, kuid tänapäeva ärimaailmas peaks arvestama ka õigluse kui igati olulise argumendiga. Näiteks ei saa õiglaseks pidada seda, kui nn investeeringuvajaduse sildi all suurendatakse kapitali, et seejärel korraldada vähemusaktsionäri aktsiate sundülevõtmine.
Keeruline on vastata küsimusele, mida sellisel juhul teha. Esmapilgul oleks lahendus üldprintsiipide tasandil justkui olemas: äriühingu omanikud peavad omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Õigusi teostada ei ole lubatud viisil, mille eesmärgiks on tekitada kahju teisele isikule. Aktsionäride suhete osas seda üldprintsiipi aga lahti kirjutatud pole ning kuidas kohus seda mõistab, on etteaimamatu.
Möönan, et seadusandja peab väga hoolikalt kaaluma, kas ja mil määral omandisuhete reguleerimisse sekkuda. Seega, seadusega ette kirjutada, et palju tuleks näiteks maksta dividende, ei oleks õigustatud, kuna see võib kahjustada ühingu arengut. Samas ei tohiks olla ka võimalik olukord, kus teise isiku huve pahatahtlikult ja süstemaatiliselt rikutakse.
Nii polegi väikeaktsionäridel suurt midagi teha. Äriliste JOKK-skeemide kohtus vaidlustamine on kallis ja tõendamine keeruline. Samuti on väikeaktsionärid oma väidete tõendamisel alati enamusaktsionärist nõrgemas positsioonis, sest neil on vähem infot.
Asja teeb veel raskemaks see, et Eestis on pea võimatu esitada nn klassihagisid, kus väikeaktsionäride nimel saab hagi kohtusse esitada üks aktsionär või aktsionäride huvide eest seisev organisatsioon ning kohtuasja aetakse kõigi hüvanguks.
Meedias on ka viidatud, et üks suur probleem väikeomanike kaitse valdkonnas on just viimaste passiivsus. Aga kuidas sa oled aktiivne, kui sul on tühipaljas «kõhutunne», et mäng ei ole õiglane? Passiivsus on mõistetav, sest üldnormide pinnalt hagi esitada on väga riskantne ja võimalikku lahendust võimatu prognoosida.
Märk muutusest võib olla hiljutine Pere Leiva kaasus (RK otsus nr 3-2-1-7-10), kus riigikohus ütles, et tegutsemine äriühingu või selle majandustegevuse üle kontrolli haaramise nimel võib olla õigusvastane isegi siis, kui eesmärgi saavutamiseks kasutatakse vahendeid, mis seadusega otseselt vastuolus ei ole, aga seda tehakse ebaausate vahenditega teiste aktsionäride või osanike arvel. Seega on kohus selgelt välja öelnud, et JOKK-skeemid võivad olla siiski seadusvastased! See peaks andma väikeaktsionäridele uut lootust.
See viib aga jällegi küsimuseni, kas ühiskond vajab selgemaid juhiseid, kuidas sellistel juhtudel käituda ning kas väikeaktsionärid vajavad rohkem riigi kaitset. Need juhised aitaksid ka kohtunikel sisustada üldprintsiipe ja anda vastuse küsimusele, mida ikkagi tähendab aktsionäridevahelistes suhetes üksteise huvidega arvestamine.
Heaks näiteks selles valdkonnas on hea ühingujuhtimise tava (leitav finantsinspektsiooni kodulehelt regulatsioonide all soovituslike juhendite seas), mis kehtib börsil noteeritud äriühingutele. Selle järgi peab näiteks kontrolliv aktsionär hoiduma nii üldkoosolekul kui ka ühingu juhtimise korraldamisel teiste aktsionäride õiguste põhjendamatust kahjustamisest ega tohi kuritarvitada oma positsiooni. Samuti leiame vastavaid printsiipe mitme riigi seadustest või kohtupraktika ja ka rahvusvaheliste organisatsioonide kujundatuna.
Seadusandjal tasuks tõsiselt kaaluda, kas oleks mõistlik midagi samasugust kehtestada ka mittebörsiühingute aktsionäridevahelistes suhetes. Samuti kas peaks olema seadusega tagatud vähemusaktsionäri piisav informeeritus ja enamusaktsionäri kohustus selgitada vähemalt neid otsuseid, mis mõjutavad omandisuhteid.
Ei saa ju väita, et eelnimetatud hea tava kahjustaks kuidagi ühinguid või et mittebörsiühingute väikeaktsionärid oleksid rohkem võimelised oma õiguste eest seisma ega vaja seetõttu riigi kaitset kuritarvituste eest.
Arvestades, kui palju on Eestis ühinguid, kus on väikeaktsionäre, kelle huve eelnevalt mainitud probleem otseselt puudutab, ei ole tegemist teisejärgulise küsimusega. Möönan, et probleem on ääretult komplitseeritud, kuid seda enam peaks selle küsimusega tegelema ka riiklikul tasandil ja mitte jääma lootma, et selgus tuleb kohtust.
Viimane on teatavasti aeganõudev ja kulukas, mistõttu ei ole see kõigile asjasse puutuvatele isikutele võimalik ja enamik selliseid vaidlusi ei jõua kohtusse. See oleks Eestile hea võimalus näidata ennast kohana, kus riik investorite eest ka tegelikkuses hoolitseb.
Ma ei ütle, et väikeaktsionäri huvid on olulisemad kui suuraktsionäri omad, vaid et need peavad olema võrdsed. Samuti ei taha visata kivi nende ühingute kapsaaeda, kus asjad on korras ja omavaheline suhtlus on lugupidav. Õnneks on neid ühinguid Eestis tunduvalt rohkem ja neile ei tohiks kindlasti minna regulatsioon keerulisemaks, kuna ei ole õige karistada häid mõne halva tõttu.
Jääb arusaamatuks, miks enamusaktsionärid on muutunud nii ahneks, et iga hinnaga soovitakse oma vara kasvatada ja lubatakse endale suhteliselt «hallil alal» tegutsemist, kuigi ühingute varaline seis võimaldaks käituda ka teisiti. Tihti on selline tegutsemine ju pikemas perspektiivis väga kahjulik kogu ettevõtte tegevusele ja mainele.
Kujutage ette, kui sellistes intriigides olnud ettevõtja tahab teha näiteks aktsiate avalikku pakkumist või soovib enamusomanik ärist välja astuda – milline investor julgeks sellisesse intriigide pesasse investeerida või millise sisekliima see äriühingus tekitab? Samuti millisena see näitab meid välisinvestoritele, kelle investeeringuid me iga hinnaga Eestisse meelitame?
Usun, et meil oleks tunduvalt rohkem investeerimishuvilisi ka ühingutesse, millel on suuromanik, kui tagatud oleks vähemusaktsionäride kaitse. See oleks samm selle poole, et suured Peetrid ei saaks väikseid Peetreid näpuga seaduses järge ajades vaikima ja loobuma sundida. Vahel kipub meil meelest minema, et põhiseaduses on õiglus õigusest ettepoole asetatud.