/nginx/o/2011/06/03/610734t1h35a2.jpg)
Sinu ülemus ei saa sinust aru? Su abikaasa ei mõista sind? Su lapsed teevad nägusid?
Aga oled sa kordagi rääkinud nendega südamest südamesse? Me näitame, kuidas seda teha, olgu see siis tööl, kodus või puhkehetkel. Taivo Paju noppis üles mõned head lood nii siit- kui sealtpoolt Soome lahte.
Maikuu teine reede oli brändingagentuuri IDENTITY juhil Ants Lustil hea päev. Firmalugude võisturääkimiselt, mida tänavusel Pärnu turunduskonverentsil peeti, noppis ta võidu.
Lugu, mis võidu tõi, on järgmine:
Adapter
2008. aastal sai Euroopa kultuuripealinnaks Liverpool. Käisime vahetult enne seda uurimas, kuidas nad seda ette valmistavad, et teaksime, kuidas Tallinnas asju teha. Kui hotelli jõudsin, olid nii läpakas kui telefon peaaegu tühjad, kuid laadida neid ei saanud, sest europistikud seintel puudusid ja hotelli ainus euroadapter oli välja laenatud. Ning kellelgi polnud aimu, millal see tagasi tuuakse.
Mikko Fritze, toonane kultuuripealinna projekti juht, tormas poodi adapterit ostma. Mulle aga turgatas pähe mõte: mis oleks, kui teeks žesti ja kingiks kõigile Liverpooli hotellidele tulevase Euroopa kultuuripealinna Tallinna poolt need neetud euroadapterid! Neid kuluks umbes 30 000 tükki ja neid saaks odavalt Hiinas toota. Liverpool oli 2008. aastal eeldatav rahvamagnet ja mõistagi – seda linna pidi väisama kultuuripealinnaks olemise jooksul kultuurilembene kontingent nii Euroopast kui laiast maailmast. Just need, kes võiks aastal 2011 külastada Tallinna!
Kuna juba siis oli teada, et Tallinn 2011 välisturunduseks napib vahendeid, oli adapterite aktsioon kui pikaajaline lahendus kommunikatsioonile (olgu öeldud, et mistahes nimekas Euroopa linnas kampaania tegemine maksaks miljoneid kroone). Kohapeal sündis ka lahenduskäik – trükkida adapteritele veebiaadress www.Tallinn2011.ee ning „Plug in Fairytale“, kultuuripealinna toonane moto (mida tuli lugeda nii: Tallinnas oled sa osa muinasjutust, kus kõik saab võimalikuks).
Aruka inimesena haaras Mikko mõttest ja lükkasime vankri veerema.
Mõni aeg hiljem sain telefonikõne Riiast, et ma igal juhul tuleksin Golden Hammeri rahvusvahelise reklaamikonkursi auhinnagalale. Istusime siis autosse, ja mis selgus: seesama pisike lahenduseke, see olematu eelarvega vidin võitis kaks kategooriat ja veel kogu festivali Grand Prix!
Koos teiste võitudega pälvis IDENTITY kokkuvõttes Creative Agency of the Year tiitli enam kui paarikümnest riigist pärit konkurentide seas ja see saavutus on jäänud seni Eesti agentuuride seas ületamatuks. Mõte on lihtne – sul ei saa olla lahendust, kui sul ei ole probleemi. Silmad lahti, probleeme on kõikjal!
Teine lugu, mille Ants Lusti Pärnus rääkis, on hoopis teistsugune:
Soome jõuluvanaga Ukrainasse
See juhtus umbes 15 aastat tagasi, õigeusu jõulude ajal. Olin hiljuti lõpetanud diplomaatide kooli ja töötanud põgusalt välisministeeriumis. Siis sain aga reklaamialal pakkumise, millest oli raske keelduda. Hakkasin nimelt esindama Soome ettevõtteid, kes sihtisid oma tegevusega Lätit, Leedut, hiljem Valgevenet ja Ukrainat. Kord juhtus nii, et meie kliendiks oleva Soome firma juht ei saanud Kiievisse kohale sõita, ka turundusdirektor mitte. Lennukisse ehk tanki pandi siis mind. Kaasas oli ka ametlik jõuluvana Soomest ja nii me lendasime.
Kiievis olid suured kohtumised ja kommijagamised, kaasa arvatud Ukraina olümpiakomitees.
Siis ütles meie võõrustaja, et tuleb ära käia ka ühes lasteaias. Hiljem selgus, et just selles lasteaias käis tema lapselaps. Loomulikult läksime („Maalla maan tavalla“, nagu öeldakse). Ja seejärel sõitsime tema koju. Seal olid peale võõrustaja, tema naise ja minu ka Soome jõuluvana ning Ukraina jalgrattaföderatsiooni president.
Meeleolu oli ülev, jõuluvana oli selleks ajaks juba kaotanud oma habeme, kõlasid uljad toostid. Kuni kätte jõudis minu kord. Meenutasin siis diplomaatide koolis õpitut ning hakksin pajatama Ukraina võtmepositsioonist, ühistest väärtustest, külalislahkusest, Ukraina hingest jne. Korraga tajusin, et keegi tihub nutta – minu jutt oli puudutanud perenaise sündant. Sel hetkel, kui tõusime klaaside kokkulöömiseks püsti, sadas kuusk pirraki! keset lauda… Finale ultimo!
Järgmisel hetkel olin juba mustas Volgas, sealt edasi lennukis ja nuusutasin äriklassis Renault’ konjakit. Olin mõelnud, et teen diplomaatiaga lõpu ja tegelen reklaamiga, kus ei ole pidevat koogutamist ja suhete loomist. Et reklaamis on tähtis puhtalt ja ainult sisu loomine. Aga võta näpust, sattusin vihma käest räästa alla!
Olen rääkinud seda lugu nii mõnelegi noorele projektijuhile, kes on arvanud, et teatud kohustused ei ole tema omad. Tegelikult kõik kohustused ongi projektijuhi kohustused. Ja vahel on nii, et sina ei juhi projekti, vaid projekt sind. Katsu vaid ree peal püsida.
Muide, lugu lõppes sõnadega „olen rääkinud seda lugu nii mõnelegi noorele projektijuhile…“ See on kõige ehedam juhtimine lugude abil, mis on taas sama kuum asi nagu vendade Grimmide ajal. Ja põhjusega. Sest üha rohkem on leidnud kinnitust, et lugude rääkimine on tõhusaim viis teiste mõjutamiseks, olgu nad kolleegid, kliendid või hoopis pereliikmed.
Lugude võim ei tule sellest, et me kõik “Punamütsikese“ ja „Seitsme kitsetallega“ üles kasvasime. Põhjus on sügavam. Lugude jutustamine on osa meie olemusest, kusjuures me jutustame ju neid iga päev… iseendale. Meie vasakus ajupoolkeras on keskus, mida ajuteadlased kutsuvad interpreteerijaks ning mis püüab panna faktide kaosest kokku mõistliku selgituse, miks asjad on nõnda, nagu nad on. Nagu kinnitab ajakirjas Psychology Today neuroteadlane Michael Gazzaniga, kogub see keskus info aju teistest osadest, kehast ja ümbritsevast keskkonnast kokku ning sünteesib selle siis kokku üheks looks. Ja kui asjadele ühte ilmselget selgitust pole, siis aju lihtsalt mõtleb selle välja. Nii et jutuvestja on meisse kõigisse sisse ehitatud.
Tänu aju ehitusele suudamegi kogu hingest kaasa elada ka siis, kui keegi räägib meile mõne kaasakiskuva loo. Siis aktiveeruvad täpselt samad ajupiirkonnad mis isikliku kogemuse töötlemisel. Kuulates-lugedes jutustusi, toetume oma senisele kogemusele ning see aitab meil elavalt ette kujutada neid pilte, helisid ja maitseid, millest loos juttu on.
Selsamal põhjusel on lugude jutustamine ka firmades moodi läinud. Erinevalt täiuslikest powerpoint’i presentatsioonidest puudutavad lood inimeste südant, nad otsekui ühendavad meid teistega. Käibele on tulnud koguni omaette termin – corporate storytelling.