/nginx/o/2011/07/18/676126t1hdb2b.jpg)
Eesti pole omaette saar maailma energiasüsteemis, vaid on sellega seotud kütuste ja elektri varustuse kanalitega, ühise maapõue ja atmosfääriga. Meid mõjutab ka Euroopa Liidu energiareeglistik.
Mihkel Veiderma: energia maailmas, Euroopas ja Eestis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Püüdes hinnata energeetika arengudünaamikat Eestis, peaksime heitma pilgu vastavatele suundumustele maailmas ja Euroopa Liidus. Hea võimaluse selleks annab British Petroleumi koostatud järjekordne detailne statistiline ülevaade 2010. aasta kohta.
Vaatamata üleskutsetele vähendada energiakasutust, on see maailmas 2010. aastal eelneva aasta suhtes hoopis kasvanud 5,6 protsendi võrra – rekord pärast senist suurimat kasvu 1973. aastal.
Kasvas kõigi fossiilsete kütuste kasutus, kõige rohkem kivisöel – 7,6 protsenti. Nafta ammutamine ulatus kõigi aegade kõrgeima tasemeni – 87 miljoni barrelini päevas –, kivisöe osa energiabilansis jõudis uuesti 30 protsendini, nagu see ligikaudu oli viimati 1970. aastal. Tagajärjena kasvas CO2 emissioon, ohtlikult vähenes nafta ja tavalise maagaasi varu – praeguse kasutusmahu juures vastavalt 46 ja 58 aastale.
Teiste energiaallikate kasutamisest kasvas tuumaenergia 2 protsenti, hüdroenergia 5 protsenti, nn taastuvad energiaallikad küll 15 protsendi võrra, ulatudes siiski bilansis vaid 1,3 protsendini. Kõige rohkem mõjutas energiakasutuse kasvu Hiina esiletõus, suurel määral just kivisöe kasutamise arvel.
Ka Euroopa Liit andis oma osa kasvu: summaarses energiakasutuses oli see aastaga 3,2 protsenti, tuumaenergias 2,5 protsenti, söel 3,8 protsenti, maagaasil 7,4 protsenti, hüdroenergias ja taastuvates allikates kummaski üle 12 protsendi.
Veidi vähenes vaid nafta kasutus – 1,1 protsendi võrra. Ikkagi jäi fossiilsete kütuste osa ELi energiakasutuses 80 protsendi ja CO2 emissioon endisele tasemele. Vaatamata ponnistustele oli taastuvate energiaallikate osakaal bilansis vaid 3,8 protsenti. Söe kasutamise esirinnas on jätkuvalt Saksamaa (76,5 mln tonni aastas).
On selge, et energiakasutus kasvab koos majanduse ja inimeste heaoluga ega allu ametkondade piirangutele mis tahes «õilsate» eesmärkide nimel.
Kui ELi meetmed energia kokkuhoiu stimuleerimiseks on asjakohased, siis CO2 emissiooni piirmäärade ja nn kvoodikaubanduse kehtestamisega pingutatakse üle, mis koos ühekülgse rõhuasetusega taastuvenergiale tõstab oluliselt energia hinda.
Seda halvem, et see toimub olukorras, kus liikmesriigid on silmitsi inflatsiooni ja uue finantskriisiga. Pealegi on nende meetmete globaalne mõju tühine – ELi energiatarve moodustab vaid 14,4 protsenti maailma omast.
Tuleb silmas pidada, et inimtegevuse mõju kliima muutumisele on senini vaidlusteema. Kui siiski soovitakse loobuda kivisöe kui kõige süsinikurikkama kütuse kasutamisest, tuleb silmitsi seista tõsiasjaga, et selle suuremahuline asendamine taastuvate energiaallikatega pole reaalne. Pealegi on see tuule puhul seotud kallite reservjaamade loomisega. Jääb üle sattuda veelgi suuremasse sõltuvusse energia impordist või võtta kurss tuumaenergeetikale.
Eesti 2010. aasta primaarenergia kasutuse terviklik bilanss on miskipärast veel avaldamata. Hinnanguliselt moodustab põlevkivi sellest üle 60 protsendi. Põlevkivist toodetav elekter ja kasvavalt ka põlevkiviõli on Eesti energeetilise julgeoleku garant.
Valitsus peaks aktiivsemalt seisma selle eest, et Euroopa Komisjoni reeglite otsese ülekandmisega põlevkivienergeetikasse ei satuks ka meie lõhkise küna ette. Kõigepealt tuleb vaidlustada vastuseis investeeringutele Narva Elektrijaamadesse ja nõue osta 2012. aastast sisse CO2 kvoote, mis toovad kaasa elektri hinna tõusu.
Hoopis absurdseks aga tuleb pidada ettepanekut põlevkivikateldes ka puitu põletada. Seda justkui selleks, et muuta meie teise rahvusliku rikkuse abil elektri tootmine «rohelisemaks», samas kui elektrijaam tarbija taskust selle eest toetust saab.
Pealegi oleme rohelise elektri genereerimises (bilansis ligi kümme protsenti) niigi kõvasti ületanud ELi taseme, kasvav mets aga ise seob CO2. Oluline on ka see, et põlevkivi ratsionaalsel põletamisel eraldub CO2 vähem kui kivisöe puhul.
Euroopa Parlamendi tööstuse, teadusuuringute ja energeetika komisjon tunnistas põlevkivi erisust ja tähtsust tulevikuressursina ning soovitas põlevkivivaru omavatele riikidele uurida põlevkivi kasutuselevõttu Eesti kogemuse alusel.