/nginx/o/2011/07/18/675704t1h3313.jpg)
Iga päev sumisevad India linnad motikatest, mis ohte trotsides liiklusummikutes siblivad. Enamjaolt on kaherattaline lihtsalt autost odavam ja paindlikum edasiliikumise vahend, kuid uusrikaste ülimaks lipulaevaks on kerkimas isikupärastatud Harleyd, Ducatid ja Suzukid.
Luksmotikate müük on pidevas tõusus pärast seda, kui India valitsus 2007. aastal üle 800-kuupsentimeetriste mootoritega tsiklite impordile rohelise tule andis – pannes peale vaid teatud CO2 lae.
Välismaiste brändide sõnutsi meelitavad neid Indiasse sealsed tõusvad palgad, kasvav lukskaupade nõudlus ja sügavalt juurdunud mootorrattakultuur.
Hiljuti hakkas kahes India poes supermotikaid müüma ka BMW.
Ning juunikuus teatas Briti ikoon Triumph – mis 1980. aastail vanadussurma suri, kuid ühe kinnisvaramagnaadi pingutuste läbi uude ellu äratati – et Indiasse viib temagi tee.
Rocket III ja Daytona 675 fännid on Triumphi juba tükk aega India turule kutsunud, kuid grupp oma sõnul seni keskendunud koduturule, USA-le ja Itaaliale.
Triumph, mis meisterdab vaid 50 000 mootorratast aastas, läks mullu Vene turule ning kirjutab nüüd, et «pistab nüüd varba ka India paljutõotava turu ukse vahele».
Analüütikute sõnutsi on India üldine mootorrattaturg küll viimastel aastatel üle 10 protsendilist tõusu demonstreerinud, kuid luksrattad moodustavat siiani siiski vaid nišši.
Välisettevõtted peavad maksma karmi importmaksu, mis mootorrataste hinna sisuliselt kahekordistab. Mõned üritavad kulusid kärpida, pannes rattaid kokku kohapeal.
Kuna tsiklite hinnad algavad 9000-20 000 dollari tasemelt, jäävad nad paljude keskklassi professionaalide haardeulatusest veel välja.
«Me saabusime India turule ajal, mil oma lõbuks sõitmine on alles lapsekingades. Ja me usume, et suudame seda harjumust omalt poolt kujundada,» ütleb Harley-Davidson India tegevjuht Anoop Prakash.
«Oleme üsna optimistlikud. 2010. aastal oli tipptsiklite turg Indias 1000 tükki aastas. Mina usun, et järgmise 5-7 aastaga see kümnekordistub.»
Itaallaste Ducati aga ütleb, et loodab järgmise 12 kuuga Indias müüdud motikate arvu kahekordistada – 200 peale.
Müüdud motikate arv võib tunduda tilluke. Samas on eksperdid arvamusel, et kuna iga ratta rentaablus on niivõrd suur, teenivad tootjad Indias siiski kasumit.
Tihti korjavad nad lisaraha puhtalt turunduskunstilt, või siis fännidelt, kes armastavad lihtsalt «liguneda supermotikate atmosfääris», mida pakuvad müügisaalide kohvikud ja sponsoreeritud rokk-kontserdid.
Siledat maanteesõitu välismaised brändid Indiast siikli ootama ei peaks.
Prakash kurdab, et India turureeglid võivad olla üsna ettearvamatud. Ühest küljest julgustas valitsus Harleyt igati esmast investeeringut tegema. Hiljem tabas neid aga osadena tarnitud mootorrataste ja autode lõivu kerkimine 10 protsendilt 60 peale.
Lõpuks rahuldus valitsus 30-protsendilise tõusuga, kuid Prakashi sõnutsi «lõi see samm meid kõiki pahviks».
Harley neelas tollid alla ja jätkab turul. Prakashi arvates võivad sellised liigutused aga «nii mõnegi rivaali mõtlikuks muuta».
Copyright The Financial Times Limited 2011.