Tõnu Vanajuur: viis küsimust enne laenuotsust

Tõnu Vanajuur. Foto: SCANPIX

Reklaam näitab, kui lihtne on osta kinnisvara või mõnda tarbeeset laenuga. Emotsioon kannustab inimesi tegudele ning kui nad ei suuda «sel sõidul» kainet meelt säilitada, tuleb hiljem valida vaid väga halbade ja vähem halbade olukordade vahel.

Tagajärgede hindamisel ja takka targutamisel on enamikul eestlastel doktorikraad, rahamaailmas kainet meelt ja emotsioonivabu tulevikuotsuseid tehes oleme aga küll algkoolist läbi, kuid mitte oluliselt kõrgemal põhikoolist. Viimast näitab selgelt meie rahva säästmisharjumuse väga nõrk levik ning laenudega hätta jäänud inimeste küllaltki suur arv.

Juuli algusest kehtima hakanud seadus annab «spikri» igale inimesele, kes soovib Eestis tulevikus laenu võtta. Muutunud võlaõigusseaduse kohaselt peavad kõik laenuandjad andma ühtsel ja selgel viisil ülevaate – standardse teabelehe, kus on kirjas lepinguga kaasnevad kulud, kui palju kulub kokku raha laenu tagasimaksmiseks jms. Saadud tulemusi on igaühel juba lihtne kõrvutada, võrrelda ning valida endale sobivaim laenuandja.

Hea meel on sellest, et uued nõudmised kehtivad kõikidele tarbijakrediiti andvatele ettevõtetele, st mitte ainult pankadele, vaid ka teistele laenu väljastavatele asutustele, sh SMS-laenu pakkujatele, järelmakse pakkuvatele kaubakataloogidele ja tarbeelektroonikat müüvatele kauplustele.

Seega on igaühel nüüdsest võimalik teostada «eksam», mis võib näiteks kodulaenu puhul olla elus üks tähtsamatest, «avatud materjalidega». Kas inimesed võtavad võimalusest kinni või otsivad vastuseid laest, on igaühe enda otsus. Niisamuti on igaühe otsus, kas laenu on üldse otstarbekas võtta?

Pankade praktika on selline, et laenulepingu allkirjastamisele eelneb põhjalik laenutingimuste selgitamine tagamaks, et klientidel oleks laenuotsuse langetamiseks piisav ja vajalik informatsioon. Sel hetkel on kliendil vaja keskenduda just sellele, mitte kujutada ette õndsas tundes elu uues kodus või uhiuue tarbeasja kasutamist ning noogutada nõustaja igale küsimusele, samas neid reaalselt kuulamata.

Seepärast on minu tungiv soovitus nii nagu enne seadusemuudatusega kaasnenud spikrit kui ka selle olemasolul – kliendil endal langetada otsuseid läbimõeldult ja kaalutletult ning hoiduda hetkeemotsioonidest ja kergekäeliselt üle jõu käivate kohustuste võtmisest.

Asjakohased on vanad lihtsad tõed nagu ostu edasilükkamine järgmisele päevale, arupidamine lähedastega, oma soovide tähtsuse järjekorda panemine jne. Ehk kedagi ei saa sundida laenu võtma, see on kahepoolne leping, kus osapooled peavad mõlemad olema teadlikud oma õigustest ning kohustustest.

Kui nüüd aga veendumus on kindel, siis enne laenulepingu sõlmimist on lausa kohustuslik, et iga laenusoovija küsib endalt viis küsimust:
1. Kas olemasolevate sissetulekute ja kohustuste juures oled võimeline laenu tagastama kogu laenuperioodi vältel?

2. Kas pakutav laenutoode on sobilik vajaduste finantseerimiseks või on alternatiivseid lahendusi ning kas laenuga finantseeritav ost on tõesti see, mille vajalikkust ja olemasolu ka homme ja ülehomme kõrgelt hindad?

3. Kas hoopis mõistlikum oleks koguda vajalik summa igakuiselt säästes ning jätta laen võtmata?
4. Kas suudad jätkusuutlikult oma kohustusi täita ka juhul, kui näiteks pere saab juurdekasvu või olemasolevad sissetulekud vähenevad?

5. Kas oled võrrelnud erinevate laenuandjate pakutud tingimusi, lugenud läbi lepingud ja kaasnevad lisadokumendid ning veendunud, et olemas on kogu vajalik informatsioon laenuotsuse langetamiseks?
Soovitan tulevastel laenuvõtjatel neile küsimustele mõelda nii väiksemate kui ka suuremate ostude korral, mida tehakse laenuks võetud vahendite abil.

Suuremate ostude puhul tuleb hinnata oma maksevõimet kaugemas perspektiivis ning jätta laenumaksete suurused selliseks, et ka võimalike tagasilöökide puhul ei tekiks raskusi nende maksmisega. Võimalusel tasub alati kaaluda ostude edasilükkamist või sooritada vajalikud ostud säästude eest, kuna selline lähenemine võib kujuneda kliendile endale märksa kasulikumaks.