Ahto Lobjakas: nulliga korrutamisest Euroopas ja Eestis
15. juuli 2011, 16:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa võlahädaliste pankrot oleks lõppkokkuvõttes ühtviisi halb nii valitsuste kui turgude jaoks, aga probleem on selles, et turud ja valitsused alluvad eri loogikatele, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.
Euroopas käib turgude ja valitsuste sõda. Rida valitsusi vajab hädasti laene, aga neid ei usaldata, kuna nende laenukoormad on kõrged ja majandused nõrgad. Tagajärjeks on see, et nende laenuintressid tõusevad taevasse.
EL on teinud Kreeka, Portugali ja Iirimaa riigikassasse suuri rahasüste, see aga ei kaota vajadust juba võetud laene «teenindada» ehk tagasi maksta (Kreekal 160% SKTst). Pole ime, et võlgnikel endil pole ressursse majanduse taaskäivitamiseks ja investorid oma raha tuulde loopida ei soovi.
Reitinguagentuurid hindavad seetõttu selliste riikide võlakirju üha madalamalt, arvestades reitingutesse sisse võimaluse, et ELi abi jookseb liiva ja investorid kogu oma raha tagasi ei saa. See tõstab turgude hirme teiste sarnaste probleemidega riikide – ennekõike Itaalia (võlakoorem 120% SKTst) ja Hispaania (64% ja kasvab kiirelt) – suhtes, mis omakorda ärritab Euroopa Liitu.
Tõlgendades langevaid reitinguid turgude vastutustundetu ässitamisena tahab Brüssel nüüd reitinguagentuuride tegevust piirata.
Kreeka, Portugali ja/või Iirimaa pankrotiks pole eurotsoon valmis, kuna tulemuseks oleks suure tõenäosusega Itaalia ja/või Hispaania «nakatumine». Viimaste võlgade kinnimaksmine käiks eurotsoonile üle jõu ning oma praegusel kujul see ilmselt laguneks.
Järgneks uus globaalne majanduskriis, lokaalsed kataklüsmid Saksamaal, Prantsusmaal jm (kahe esimese pankadel ja fondidel on «nakkusriikides» ca 300 miljardit eurot). Euroopa Liidul oleks ilmselt ka poliitiliselt toss väljas. Vähemalt ei oska keegi öelda, kuidas see ligi 60 aastat poliitilist integratsiooni majanduslikule koostööle ehitanud ühendusele võiks sisse jääda.
Selline asjade käik oleks lõppkokkuvõttes ühtviisi halb nii valitsuste kui turgude jaoks, aga probleem on selles, et turud ja valitsused alluvad eri loogikatele. Mõlemad vajavad teineteist – valitsused raha ja turud stabiilset investeerimiskliimat –, aga turgude valulävi on valitsuste omast palju madalam. Erinevalt riikidest ei ole turud organiseeritud hierarhiliselt ning pole seetõttu normaalsete poliitiliste meetoditega (deklaratsioonid jms) mõjutatavad.
«Turud» on silt mustmiljoni investori jaoks, kellest vaid väike osa (näiteks Saksa ja Prantsuse pangad) on piisavalt organiseeritud otsedialoogi pidamiseks valitsustega. Ülejäänute seast tõuseb müriaad näppe tuule suuna määramiseks. Poliitiliselt Brüsselis ratsionaalsena näiv signaal – näiteks reitingute keelustamine haigusetunnustega riikide jaoks – tähendab näputõstja vaatepunktist ametlikku kinnitust, et asjad on halvad.
Loomulikult üritavad investorid selle teadmise rahaks teha, isegi kui selline tegevus kvalifitseeruks Berliinis või Pariisis «spekuleerimiseks». See on vabaturu loogika. Kui karjast hakkab loomi pudenema, tõmbub (ohtrate) kiskjate ring koomale. Niigi kiini jooksvate valitsuste seas puhkeb aga uus paanikahoog. Ja nii edasi.
Üks asi, millest ELis pole aru saadud, on, et kogu Brüsselist tulev poliitiliste signaalide sadu ei mõju olukorrale otse, vaid turgude keelde tõlgituna. Ükskõik kui optimistlik võib olla mõne erakorralise tippkohtumise sõnum (järgmist on oodata järgmisel nädalal), paneb igaüks, kel oma raha kallis, kõigepealt tähele, et kohtumine ilmus ELi liidrite päevaplaanidesse mõnepäevase etteteatamisajaga. See ei saa head tähendada.
Nagu ka tõik, et erakorralisi kohtumisi on ELis viimase kahe aasta jooksul peetud rohkem kui korralisi. Või asjaolu, et ükski ELi pakett või lahendus pole toiminud kauem kui mõni kuu (Kreekale valmistatakse praegu teist enam kui saja miljardi eurost rahasüsti). Tulemuseks on, et turgude kalkulatsioonidele mõjuvad ELi poliitilised signaalid üha enam kui nulliga korrutamine.
Kontrast ei saaks olla suurem USAga, kus demokraadist presidendil on vähem kui kolm nädalat aega, et hoida ära föderaalse laenulae ületamisele järgnev maksejõuetus. USA riigivõlg on seitse korda suurem kui Itaalial (vastavalt 1,5 ja ca 10 triljonit eurot). Turgude ärritus samas on minimaalne, USA reiting ikka kõrgeim võimalikest ning uusi laene antaks meelsasti.
Seda mitte üksnes sellepärast, et USAs saab keskpank vajadusel raha lihtsalt juurde trükkida (inflatsiooni ainsaks reaalseks piirajaks on nafta hind ja kättesaadavus ameeriklaste jaoks maailmaturul), vaid nagu märkis Financial Times Deutschland teisipäeval: USAs on kaks parteid, üks riik ja üks probleem. Eurotsoonis on 17 riiki ja pool tosinat probleemi.
Tegelikult on ka eurotsoonis üks riik, kellele kogu probleemi annaks taandada. Turud saavad sellest ka suurepäraselt aru. Mitte põhjuseta ei langenud Saksamaa intressimäärad sel nädalal esimest korda poole aasta jooksul allapoole Euroopa Keskpanga laenuintressi. Investorid otsivad tormivarju ning eurotsoonis on selleks Saksamaa võlakirjad.
Nullist suurem number tuleks turgude vaimusilmas ELi pingutuste kohale, kui Saksamaa nõustuks (koos teiste maksejõuliste eurotsooni riikidega) garanteerima kõigi nakatunute kõik võlad. See oleks aga pikk samm poliitilise uniooni suunas (mis on Saksamaa jaoks problemaatiline), tähendaks Berliini jaoks väljaminekuid, mille kõrval Ida-Saksamaale maetud raha oleks köömes (veel problemaatilisem) ja tõstaks Saksamaa enda laenukulusid («vähem lasteaedu ja ülikoole», resümeeris üks sealne leht aasta eest).
Mis olulisem, selline samm irvitaks avalikult Saksamaa sõjajärgse poliitilise kultuuri ilmapuu üle, milleks on olnud endale kõige üle jõu käiva keelamine. See tähendaks kantsler Merkelile ilmselt poliitilist enesetappu. Aga mis kõige tähtsam, demokraatliku Saksamaa jaoks võib selline valik – loe: eurotsooni turgude käest päästmine – ülepea võimatu olla.
Eesti jaoks võib see tähendada, et Oskar Lutsu «Kevadest» on saamas William Goldingu «Kärbeste jumal». Kui Eesti eurotsooni jõudis, polnud tunnid mitte üksnes läbi, vaid õpetaja Laur tagatuppa barrikadeeritud.
See, et Eesti valitsus ELi päästefondidesse raha mahutades lähtub heast usust nagu vana testamendi Aabraham, kellel Jumal ainsa poja ohverdamiseks käskis mäele viia, on teatud mõttes möödapääsmatu. Maksmisest keeldumine tähendaks maha raiuda Eesti viimase kahe kümnendi poliitilise arenguloogika ilmapuu – usk tormivarju läänes.
Reaalsuse avalik tunnistamine Andrus Ansipi või Jürgen Ligi poolt (et see raha võib kaduda kui vesi kuumale kerisele) sellele tähendaks isegi stoilises Eestis poliitilist harakirit. Ettenähtavas tulevikus on Eesti valitsuste saatuseks olla koos Aabrahamiga Kierkegaardi lõputu leppimise rüütlid, asetades jumaliku/Euroopa ettemääratuse üle oma mõistuse ja instinktide (mis vaevalt lubaks ühelgi Eesti erakonnal Kreekasse «investeerida»).
Aga Eestigi ei pääse hetkest, mil käärid reaalsuse ja retoorika vahel lähevad liiga laiaks. Iga demokraatliku valitsuse eluvereks on legitiimsus, rahva õig(l)ustunde tugi. Eestis on juba märke pragudest viimase kümne aasta status quo müürides: valitsuskoalitsiooni juuniorpartner laguneb, seeniorpartneri presidendikandidaadil on konkurent.
Mõlema arengu instinktiivseks inspiratsiooniks on tunne, et võimu käsi on libisenud Eesti (ja miks mitte Euroopa) pulsilt. Indrek Tarandi ja IRLi «kampsunite» kriitika partokraatia tagatoasobingute jms aadressil võib näida ürgeestilikuna, kuid põhijooned kattuvad Põhja-Euroopas pead tõstva populistliku eurovaenu liikumissuunaga. Selles on tema suur potentsiaal. Põlissoomlased on ka Eestis olemas, aga nad ise ei tea seda veel.
Pinnas mullistusteks on seda soodsam, et elu ähvardab teha kiireid ja jõhkraid korrektiive Eesti välispoliitilisse ikonograafiasse. Soovmõtlemiseks võivad osutuda eeldused, et euro lisab Eesti jaoks julgeolekut (Ansip) ja et eurotsoonis jääb Eesti igal juhul eelarve-oivikuna tuumik-Euroopasse (Ilves). Juba praegu on ilmne suurriikide mõju järsk kasv ELi föderaalse lõimumise loogika arvelt (mis on meie kõige kindlam linn ja varjupaik). Kriisi kestes süveneb tendents de facto suurriikide direktoraadi tekkimise suunas.
Kõige mustema stsenaariumi korral ei oleks amputatsioonide järgne tuumik-eurotsoon (kui ta üldse säilib) kindlasti praeguse ELi koopia, kus Eesti vähemalt teoreetiliselt istub kui võrdne võrdsega Saksamaaga sama laua ääres. Pigem leiaks Eesti end perifeersete väikeriikide räästa alt, vaadates ELi suuri tegemas seda, mis nende jaoks loomulik – ajamas tavakohast geopoliitikat Venemaaga.