/nginx/o/2011/07/14/670714t1h7c55.jpg)
Kui Pan Yongjie 25 aastat tagasi seakasvatusse sisenes, tundsid klassikaaslased talle kaasa: kolledži lõpetanud inimese jaoks näis tööots olevat alandav. Tänaseks on mehel Pekingi lähistel püsti 15 suurt sigalat ning südames tänu juba teise hinnatõusu eest paari aasta jooksul.
«Kui seahinnad 2008. aastal kõrged olid, hakkasid mitmed mu kinnisvara- ja kaevandusärimeestest sõbrad seakasvatusse investeerima,» ütles Pan. «Nende ärid kukkusid paari-kolme aastaga kokku, kuna nad ei jaganud valdkonda... Kui hinnatõus jätkub, võib taas investeerimispalavik puhkeda.»
Mullu sooritasid sealihahinnad Hiinas 57-protsendilise hüppe. Ka tänavu aitavad sead Hiina inflatsiooni ülesmäge vedada, olles püstitanud juunikuus kolme aasta tippmargi.
Ökonomistide jaoks on sealihahindade taltsutamine üks peamisi võtmeid Hiina inflatsiooni kontrolli alla saamiseks.
Olukorras, kus inimeste söögimured kasvavad, on sealiha muutunud prioriteediks ka Hiina tippjuhtidele.
«Stabiilne sealihaturg on valitsuse vältimatu vastutus,» kuulutas hiljutisel külaskäigul maapiirkondadesse peaminister Wen Jiabao, lisades, et «sealiha on masside väljakujunenud esmatarbekaup».
Hiinlased on maailma juhtivaid sealihasööjaid, pistes seda iga-aastaselt nahka 37 kilogrammi inimese kohta.
Koos jõukusega jõudsalt kasvanud sealihaisu tähendab aga seda, et sealiha hind figureerib prominentselt igakuise tarbijahinnaindeksi arvestuses. Juunis oli sealihahind konkurentsitult suurim toiduinflatsiooni faktor, mis saavutas 14,1 protsendi taseme ja andis 140 baaspunkti üldise tarbijahinnainflatsiooni «hüvanguks» (6,4 protsenti).
Hiina sealihahinnad on ülimalt tsüklilised ning on viimastel aastatel metsikult kõikunud.
Tänavuse rekordilise tõuke andis hindadele tõsiasi, et põrsaste sündi tabas langus. Kuna mullu oli sealiha odav, sööda hind aga tõusis, otsustasid mõned väikepõllumehed – kes moodustavad ligikaudu 40 protsenti kogu sealihatööstusest – käesoleva aasta alguses sigu mitte paaritada.
Paljude analüütikute uskumust mööda seisab varsti ees sealihahindade tipp. Ning pärast ligi aasta kestnud intressikergitusi võib hinnalangus anda valitsusele ruumi rahapoliitika lõdvendamiseks, leevendades majanduskasvu äkilise aeglustumise hirmu.
«Seakasvatajate kasumlikkus on alates möödunud juulist olnud tõusuteel. Ja arvestades seatootmise aastast tsüklit paaritumisest küpsuseni peaks varsti tulema tootmiskasv,» ütles BNP Paribase analüütik Ken Peng. «Lähikuudel hakkavad sealihahinnad kukkuma – ilmselt üsna dramaatiliselt.»
Aga tõusnud on ka sealiha tootmise hind.
«Sigade kasvatamine on üha kallim, kuna tööjõukulud kerkivad ja kallineb ka sööt,» selgitab Pen, kes on välja rehkendanud, et aastaga on ühe sealihakilo kasvatamine läinud 2 jüaani jagu kallimaks.
Valitsus on katsunud sealihaturge rahustada, paisates müüki külmutatud sealiha varusid. Samas ei ole seda olnud piisavalt, et märgatavat mõju avaldada. Ja väikepõllumehed kurdavad jätkuvalt, et kärssninade kasvatamine on muutumas liiga riskantseks.
«Me ei saa ju hetkeliselt sigu tekitada, kui hinnad üles lähevad. Seal on kasvamiseks aega tarvis,» kaebab farmer Jiashani külas, perekonnanimega Li.
Naise seakari on kuivanud kokku kahe isendi peale – kuigi mõned aastad tagasi ulatus tal emiste arv kaheksani. Nimelt niitis mõned notsud tõbi.
«Tänaste sealihahindadega on meie toit – vaadake – see seal,» viipab ta käega umbrohu suunas, mis aias prahi vahel lokkab.
Copyright The Financial Times Limited 2011.