/nginx/o/2011/07/13/668352t1h6775.jpg)
Kui Eesti jaanuaris eurotsooni astus, tervitati seda kui märki, et üks Ida-Euroopa reformimeelsemaid majandusi on nõukogude pagasist lõplikult lahti saanud. Nüüd aga ähvardab võõrastav vaidlus Tallinna Vee erastamise üle anda hoobi Eesti reputatsioonile välisinvestorite silmis.
35 protsendi ulatuses Suurbritannia United Utilitiesile kuuluv Tallinna Vesi on andnud kohtusse kodumaise konkurentsiameti ja läkitanud kaebekirja Euroopa Komisjonile, süüdistades Eestit piiriüleste investeeringute reeglite rikkumises.
Vaidluse «kaasosaline» on uus monopolivastane seadus, mis andis Eesti regulaatoritele senisest suuremad volitused seada Tallinna Vee kasumitele «mõistlik» piirang.
Eestimaa pealinna veega varustav firma kardab, et teda sunnitakse langetama hindu tunduvalt allapoole taset, mille suhtes erastamise ajal (aastal 2001) kokku lepiti.
Tallinna Vee britist tegevjuht Ian Plenderleith ütleb, et Eesti võimud, olles lõiganud kümme aastat kasu väliskapitalist ja oskusteabest ning tõstnud niiviisi joogivee kvaliteeti, üritavad nüüd jätta investoreid ilma neile lubatud kasumitest – mida tõotati vastutasuks investeerimisele nõukogude-aegsesse infrastruktuuri.
Tallinna Vee omanike sõnutsi muudab vaidlus farsiks Eesti investorisõbraliku kuvandi.
«Me ei investeeri reeglina Ida-Euroopasse, kuid me tegime erandi, kuna meile selgitati veenvalt, et Eesti sarnaneb pigem Rootsi kui Venemaaga,» ütleb Londonis baseeruva investeerimisfirma Parvus Asset Managementi juht Edoardo Mercadante, kelle fond omab ligikaudu 7 protsenti Tallinna Veest. «Tegelikuses on lood väga erinevad ning me tunneme, et meid on kohutavalt petetud.»
Eesti ametnikud nimetavad kogu seda juttu mustamiseks ja propagandaks, millega tahetakse valitsuselt ja regulaatoritelt järeleandmisi välja pressida.
Nad väidavad, et Tallinna Vesi on teeninud kopsakaid kasumeid ning rakendanud mullu 55-protsendilist hinnalisandit, mistõttu – nagu mujalgi Euroopas – on regulaatorite kohus tarbijaid ülemäära kõrgete tariifide eest kaitsta.
Tallinna Vesi eitab liigkasu võtmist. Plenderleith rõhutab, et kui arvestada sisse omanike poolt alguses tehtud 85 miljoni eurone investeering, on ettevõttesse paigutatud kapitali keskmine aastatulu olnud tagasihoidlikum ehk 6,5 protsenti.
Vaidlus keeras teravaks maikuus, mil konkurentsiamet lükkas tagasi firma hinnatõusu taotluse, vallandades kohtuvaidluse, mis ekspertide sõnutsi läheb ilmselt riigikohtuni välja.
United Utilities kirjutab pressiteate vahendusel, et on «ülimalt pettunud» Eesti valitsuses, mis ei soovi astuda «mõistlikku dialoogi».
«Me leiame, et selline lähenemine suurendab investorite ebakindlustunnet ning on vastuolus ELi siseturu põhimõtetega,» kirjutab United Utilities.
Eesti majandusministeeriumi ametnikud kinnitavad, et seadused on alati sätestanud kommunaalfirmadele «põhjendatud kasumlikkuse» limiidid.
Nende sõnutsi seisneb ainus muutus selles, et antud reegli jõustamise kohustus on läinud kohalikelt omavalitsustelt üle riiklikule konkurentsiametile, nagu ka Euroopa head tavad ette näevad.
Mõned kohalikud analüütikud õigustavad võimude käitumist, kes olevat põhjendatult reageerinud kodanike muredele vee hinna tõusu pärast.
On aga ka neid, kes leiavad, et regulaatorite rünnak lähtub pigem erakondlikust poliitikast kui avalikust huvist. Advokaadifirma Raidla Lejins & Norcouse partner Raino Paron ütleb, et esiteks taotlevad võimupartei parlamendiliikmed Tallinna valijate soosingut.
Teiseks üritatakse Paroni hinnangul kärpida Tallinna Vee tiibu seetõttu, et tegemist on opositsioonilise Tallinna linnavalitsuse magusa tuluallikaga.
Eesti riigiametnikud eitavad igasuguseid poliitilisi motiive.
Samas aga pole see esimene kord, kui erastamine Eestis hapuks läheb. Kui aastal 2001 USA juhtimisel Eesti Raudteed üle võtta taheti, lõppes ettevõtmine juriidiliste jageluste ja kõige tipuks taasriigistamisega.
Eksperdid, näiteks Tallinnas baseeruva Cicero Capital juht ja kauaaegne Kesk-ja Ida-Euroopasse investeerija James Oates, ütlevad, et veel üks ebaõnnestumine võib varade müügi Eesti jaoks keerukaks muuta – viidates ennekõike Eesti Energiale.
«Kui üks erastamine untsu läheb, võib seda pidada õnnetuseks,» kirjutab Oates oma blogis. «Kui aga läbi kukub ka Tallinna Vesi, siis hakkab tunduma, et siin ei ole tegemist kaugeltki mitte tühipalja hooletusega.»
Copyright The Financial Times Limited 2011.