/nginx/o/2011/07/12/667596t1h24cb.jpg)
Ühel pool Atlandit ajavad turud euroala riskantsemaks kui vaja. Teisel kaldal ollakse aga natuke naiivsed USA riskide suhtes.
Spagetivestern
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Itaalia on Euroopa värskeim kitsaskoht, krediidikindlustuse tootlused on alates mai algusest kerkinud 92 protsenti. Eilse hommiku seisuga – 281 baaspunkti – hingas Itaalia juba vaikselt kuklasse Hispaaniale (340 baaspunkti). Saksamaa oli 45 baaspunkti peal.
Asjade selline areng jääb veidi arusaamatuks. Juba vähemalt kümme aastat on Itaalia poliitikud nii vasak- kui paremleerist teinud kuulekalt rahandusministeeriumi tehnokraatide tahtmist. Ja nii tuleb ka jätkata, tulgu siis kasvu või mitte.
Itaalia võlatase (119 protsenti sisemajanduse kogutoodangust) on kõvasti kõrgem kui tohiks, kuid tuleval aastal peaks olukord stabiliseeruma.
Langusspekulandid kardavad Itaalia pankade pärast, aga kuna Itaalias kinisvaramull tekkimata jäi, pole kohesest kriisist suuremat märki.
Kõige rohkem peaksid investorid kartma omaenda irratsionaalsust. Riigivõlakirjade ostjate streik tekitab rahastamiskriisi, ükskõik kui palju kasinust valitsus ka ei rakenda.
USA krediidikindlustuse tootlused on samal ajal aga vaid 51 baaspunkti. Olgem ausad, CDS on üldse üks veider instrument, sest kes siis tegelikult ikka maksaks, kui USA tõesti sussid püsti viskaks?
Aga madal tase – alates mai algusest on tõusu tulnud vaid 18 protsenti – ei peegelda praktiliselt üldse augustikuiste maksekatkestuste riski, mis on väga reaalne. Ega ka eelarvepuudujääki, mis seisab 9,3 protsendi juures SKTst. Rääkimata eelarvedistsipliini puudumisest mõlemas parteis.
Kui Itaalia oleks omadega nii sassis kui USA, kõrguks nende CDSide tootlused juba ilmselt Portugali kõrgustes (1090 baaspunkti).
Millest nii erinev kohtlemine?
Investorid teavad, et valuutaliidud reeglina kestma ei jää. Ja nad mäletavad euro-eelset maailma ning suudavad hästi ette kujutada euroala pankrotte ja lagunemist.
Aga nad ei suuda endale tegelikult ette kujutada finantsmaailma, mis ei olekski üles ehitatud USA võlakirjadele.
Selline kujutlusvõime puudulikkus on ohtlik. Turgude surve on aidanud euroala riikidel, Itaalial kaasa arvatud, mõistust pähe võtta.
USA-l lubavad muretud ja tuulepäised investorid aga rahumeeli kuristiku äärel turnida.
Copyright The Financial Times Limited 2011.