/nginx/o/2011/07/10/664462t1h06bb.jpg)
Olen alati kadedusega vaadanud galeriisid, kus suurte aedade omanikud uhkeldavad paljude imeliste õitega. Minu rõdule rajatud potiaed ei võimalda taolist suurustamist – ruum piirab nii liigirikkust kui ka taimede ja seega õite suurust. Aga siiski…
Potiblogi: suur rõõm väikestest õitest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
… ei ole pisukeses rõduboksis toimetava potiaedniku elu rõõmutu.
Toredaim õite ja värvide kombinatsioon tervitab mind igal hommikul rõdukastides – metsvitsa kollased õisi täiendavad lillad ja hästi lõhnavad õiepallid. Ühest kastist ilmus õite vahelt hiljaaegu välja ka tore kutsumata külaline – väike roosa moon.
Samuti on mu ootused igati täitnud potti pistetud kõrvits. Mööda rõduäärt roomavat vart kaunistasid esialgu üksteise järel puhkenud isasõied ning nüüd on käes emasõite aeg. Nende kogemuste põhjal võin öelda, et kuidagi teenimatult peidetakse kõrvitsataimed tavaliselt aia kaugemasse nurka kompostihunnikusse. Tõsi, kompostihunnik on kasvukohana ilmselt parim koht kõrvitsataimele, kuid taime ilu jääb seal varju.
Mina näiteks nuusutasin sel suvel kõrvitsa õisi esimest korda ja neil on üsna tagasihoidlik, kuid meeldiv lõhn. Lapsepõlves olen ju kõrvitsataime küll näinud ja käega katsunud, kuid kompostihunnik ei tundunud küll kohana, kuhu ronida õisi nuusutama.