Hiina – maa kus juhid und ei saa

Hiina Kommunistliku Partei 90. aastapäeva tähistamine. Foto: SCANPIX

Läinud reedel pidas Hiina Kommunistlik Partei priiskava propaganda ja revolutsioonilise nostalgiaga oma 90. sünnipäeva. «Ilma Kommunistliku parteita poleks ka uut Hiinat!» selgitasid plakatid üle kogu maa.

Sünnipäevalaps ei jätnud kasutamata ühtegi võimalust rõhutamaks, et rahvast rikastada ja tugevdada suudab üksnes tema.

Samas leiab juubilar end teelahkmelt. Kriisimeeleolud on vallutanud isegi partei ladviku, kes peaks ju praegusest asjade korraldusest kõige enam kasu lõikama.

Oma raamatus «Red Capitalism» (punane kapitalism) kujutavad kauaaegsed Hiina-vaatlejad Carl Walter ja Fraser Howie Hiinat kui «perefirmat», kus enamik tähtsaid otsuseid valmib «hoolikalt tasakaalustatud sotsiaalses mehhanismis, mis on ehitatud revolutsionääride peredest koosneva poliiteliidi erihuvide peale».

Ja tõesti: Pekingi poliitiline klass räägib otsekui möödaminnes «100 perekonnast», kes riigi poliitikat, sõjaväge ja majandust kontrollivad. Siiski näitavad märgid, et partei on hakanud iseennast hävitama. Võimukate perede ridades lokkab korruptsioon, tuleval aastal toimuva võimuvahetuse lähenedes käib üha karmim sisevõitlus.

Eravestluse käigus kurtis ühe võimupere võsuke, et poliitika mandub ja vapraid initsiatiive pole.

«Kui riiki juhivad eunuhhid, on dünastia lõpp lähedal,» ütles ta.

Kommentaar on seda tabavam, et käesolevasse aastasse jääb veel üks aastapäev, mis on Hiina ajaloo suures pildis küllap kaalukamgi.

Nimelt tähistab Hiina oktoobrikuus tasahilju Xinhai revolutsiooni 100 aasta juubelit, millega kukutati viimane Hiina keiser ja pandi punkt dünastiate kahe aastatuhande pikkusele valitsusele.

Tänase Hiina ja hääbuva Qingi impeeriumi kontrast on suur. Tollane haige riik oli kurvalt välisjõudude koorida. Samas on keisririigi lõpufaasist tänapäeva üle kandunud mitmed pahed: võimu vohav korruptsioon, poliitiline inerts ning ahne, autokraatlik ja ablas eliit, mis elatub tööd rügavast pööblist.

Isegi president Hu Jintao tunnistas oma pidupäevakõnes, et partei seisab silmitsi «mitmete uute arengute, probleemide ja väljakutsetega, vajadusega tõhustada juhtimist ning seista vastu korruptsioonile ja taandarengule». Kahjuks on partei lähenemine nimetatud väljakutsetele väga vaimuvaene ning räägib ka omalt poolt selget keelt eliiti halvavast inertsusest.

Ravim, mille Hu oma kõnes välja kirjutas, on kiire ja tasakaalutu majanduskasvu säilitamine iga hinna eest. Lisaks tuleb üha halastamatumalt suruda maha kõik katsed partei võimumonopoli õõnestada.

Kõrged ametiisikud tunnistasid eravestlustes, et Hiina liidreid hoiab öösiti üleval hirm samasuguse revolutsiooni ees, mis 100 aastat tagasi Quingi kukutas.

Selles kontekstis mõistavad paljud Hiina juhid, et kui partei sooviks riigile pikemas perspektiivis stabiilsust tagada, tuleks juurutada mingisugune pluralistlikum valitsemisviis.

Probleem seisneb aga selles, et – vähemalt praeguseks – on mõjuvõimsad perekonnad ja poliiteliit otsustanud, et mistahes samm poliitiliste reformide suunas võiks avada lüüsiväravad ja lasta sisse destabiliseerivad jõud, sundides neid ümber jaotama vara, mida nad praegu naudivad.

Kardetakse ka seda, et korratu poliitiline üleminek võib minna Hiinale maksma suuri maalahmakaid, kuna etnilised tiibetlased ja moslemitest uiguurid tõuseksid Hiina võimu vastu üles.

Praeguse süsteemi suurimad kasusaajad pelgavad ühtlasi, et hiinlased on kultuuriliselt ja temperamendilt võimetud läänelikku demokraatiat praktiseerima.

Nad ütlevad, et kui Hiina pesemata massidele antaks homme võimalus hääletada, valiksid nad endale ilmselt ksenofoobist ja populistist diktaatori.

Mainitud argumendid eiravad aga Hiina rahva ja liidrite pikaajalist demokraatialembust, samuti demokraatliku Taiwani ja pooldemokraatliku Hongkongi eeskuju.

Üks esimesi parlamentaarse demokraatia eestkõnelejaid Hiinas oli Zheng Guanying – Qingi-ajastust pärit reformaator, kelle 1893. aastal avaldatud raamat «Hoiatussõnad jõukale ajastule» on viimasel ajal reformimeelsete Hiina intellektuaalide seas tohutult populaarsust võitnud.

Kunagi ammu mõjutas see raamat suuresti ka üht õpetatud noormeest nimega Mao Zedong.

Mao sirgus jõhkraks diktaatoriks, Hiina kommunistide jumala-laadseks liidriks. Vaid paar aastat enne võimuletulekut selgitas Mao aga särasilmselt, kuidas Kommunistlik partei kavatseb vältida eelnenud põlvkondade stagnatsiooni ja degeneratsiooni, purustades dünastiate tõusude-languste tsükli.

«Me oleme leidnud uue tee. Me purustame selle tsükli. Selle tee nimi on demokraatia. Niikaua kui rahval on valitsuse üle kontroll, ei rauge valitsuse jõupingutused,» ütles ta.

Mao järeltulijad, kes tänavu ajaloo õppetundide kohale kummarduvad, võiksid lõpuks ometi need sõnad teoks teha.

Copyright The Financial Times Limited 2011.