Kaja Koovit: minister Partsi päästev puhkus

Pildil Postimehe majandustoimetuse juhataja Kaja Koovit. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Rasked ja ootamatud otsused tuleb langetada enne puhkusele minekut, et inimesed saaksid vahepeal järele mõelda ja parimal juhul ka unustada. Nii saab vältida selgitusi. Seda juhtimisstrateegia üht võtet rakendab edukalt ka majandusminister Juhan Parts.

Reedel vabastas ta strateegilise tähtsusega ettevõtte Eesti Energia nõukogust kaks liiget, päev varem nii majandus- kui rahandusministrile saadetud kirjas energeetikafirma juhatuse ja nõukogu liikmete tegevust kritiseerinud Aivar Reiviku ja Rein Kuusmiku.

Enne olid need mehed nõukogus olnud vastu samuti Eesti Energia nõukogu liikmele Rein Kilgile kuuluva Weroli rapsiõlitehase juurde ehitatava elektri- ja küttejaama ehitusele. Energiaettevõtte investeering jaama on viis miljonit eurot.

Kahe vabastatud mehe asemele määras Parts uued, Andres Saame ja Toomas Tautsi. Mõlemad on seotud riigifirma konkurentidega. Miks selline vangerdus tehti, kuidas läheb see kokku hea ärijuhtimistavaga ja nõukogu ülesannetega?

Kas meeste kriitika kirjas on õigustatud? Kas minister võib kätt südamele pannes kinnitada, et energiafirma omakapitali laiendamine avaliku aktsiaemissiooni kaudu ei ole uuesti päevakorda tõusnud?

Eesti Energia esitas konkurentsiametile taotluse elektrihinna eri komponentide kooskõlastamiseks ehk sisuliselt hinnatõusu taotluse. Kas see on vajalik? Kuidas see valimistel ministri erakonna antud kodukulude vähendamise lubadustega sobib? Kuidas hinnata üha kallineva elektri hinna mõju meie majandus- ja konkurentsikeskkonnale?

Kõik need ja palju teisigi antud temaatikast tulenevaid küsimusi on vastuseta. Sest… majandusminister puhkab. Telefoniühendust temaga ei saa. Ja ministeeriumi esindajad ei oska ministri eest küsimusi kommenteerida, sest neil ei ole infot.

Ma ei arva, et minister ei tohiks puhata. Aga kui ettevõte saab olulistel juhtudel töötaja puhkuse katkestada ning ta vajalike töökohustuste täitmisele suunata, siis riigihalduse kohalt strateegilist ametit pidava ning avaliku huvi orbiidis oleva maksumaksja taskust tasustatava poliitiku puhul peaks see olema enesestmõistetav.

Praegu jääb vägisi mulje, et ministri käitumine on sihilik PR-võte, üleolev juhtimishoiak lootuses, et pakilised küsimused ajapikku oma aktuaalsuse kaotavad. Või nende küsijad käega löövad ja suvisel hapukurgihooajal vastuseid saamata uute teemade külge klammerduvad. Ministriametis ei tohiks seda endale lubada.