:format(webp)/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
/nginx/o/2011/07/06/659342t1hd1e9.jpg)
Kuigi europarlament ei pooldanud eile GDA-märgistuse kohustuslikuks tegemist ning raportöör Renate Sommer on seda nimetanud pseudoinfoks, pooldab Eesti toiduainetööstusi ühendav toiduliit endiselt kohustusliku teabe kõrval GDA kasutamist.
Eesti toiduainetööstus jääb siiski GDA-märgistusele truuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toiduliidu juht Sirje Potisepp, miks on liit ja liitu kuuluvad ettevõtted otsustanud GDA-märgistuse kasuks? Kas on kaalutud ka teisi alternatiive, nagu Suurbritannias kasutatav foorivärvides märgistus vms?
GDA on neutraalne, teaduslikult välja töötatud pakendi märgistamise viis, mis annab tarbijatele vajalikku toitumisalast teavet, et nad saaksid teadlikult valida oma eluviisiga sobivaid toiduaineid. GDA eesmärk ei ole anda hinnangut, kas toiduaine on tervislik või mitte.
Kui võtaksime kasutusele konkureeriva süsteemi ehk märgistaksime toiduained punaseks-kollaseks-roheliseks, siis eksitaksime tarbijat, kuna puudub ühtne alus otsustamiseks, kuhu liigitada näiteks puuviljamahl, kuhu jogurt.
Kujutlege ette segadust, mis tekiks poes tarbija jaoks, kui ühtäkki suur osa tema igapäevaseid toiduaineid on märgistatud keelumärgiga, kusjuures ühtset arvamust ei oleks liigituse kohta ka toitumisteadlaste seas.
Kuidas kommenteerite eurosaadiku Renate Sommeri väidet, et GDA puhul on tegemist «pseudoinfoga»?
Igal inimesel on õigus oma arvamusele ja vaadetele, kuid GDA puhul tooksin välja järgmist.
GDA-süsteemi on välja töötanud toitumisteadlased ning see on saanud üle-euroopaliste organisatsioonide – Euroopa Toiduainetööstuse Assotsiatsiooni ja Euroopa Toiduohutusameti – heakskiidu just sellepärast, et on tarbija jaoks kergesti mõistetav.
Uue määruse väljatöötamise ajal toetasime seisukohta, et kohustuslikuks muutuks ainult energiakoguse näitamine pakendi esiküljel ning teised tervise seisukohalt olulised näitajad võiks tuua välja vabatahtlikult.
Praegune fakt, et toitumisalane info muutub kohustuslikuks ja GDA-süsteem on soositud teiste märgistussüsteemide seas kui vabatahtlik abivahend informatsiooni esitlemiseks, on väga oluline saavutus meie tarbijatele ja tööstustele.
Toonitaksin ka asjaolu, et tegemist on siiski Euroopa Liidu ülese märgistusega, ning külastades väljaspool Eestit erinevaid toidupoode ja uurides erinevaid toiduaineid, on GDA-info põhjal ikka väga kerge ja kiire saada toiduainest ülevaadet.
Kas toiduliit on ka teinud uuringuid, kas ja mida Eesti inimesed GDA-infost aru saavad?
Oleme alates 2009. aastast teinud GDA-teavituskampaaniaid ja pärast tellinud ka uuringu. Huvitav on asjaolu, et Eestis on kõige suurem protsent vastanuid, kes ei tea, mis on GDA. Lätis ja Leedus teatakse rohkem, kusjuures nii Lätis kui Leedus polnud sel ajal ühtegi GDA-teemalist kampaaniat tehtud.
Seega on teavitamise osas muidugi veel palju ära teha ja seda me ka teeme, nii nagu raha jätkub. Sel aastal tellime näiteks telesse eetriaega ja näitame GDA visuaalreklaami.
Mis on GDA?
GDA-märgistus esitab toote toitainetesisalduse ühe portsjoni kohta. Märgile trükib tootja väikses kirjas selle, mitu grammi sisaldab üks toiduportsjon rasva, küllastunud rasvhappeid, suhkrut ja soola. Kilokalorites tuuakse välja ka portsjoni energiasisaldus. Nende andmete alla mahutatakse märgile veel protsent, mis osutab sellele, kui suure osa üheks päevaks soovitatud toitaine- ja energiakogusest toiduportsjon inimesele annab.