Uute ELi toidumärgistamise reeglite aruteluks kulus üle kolme aasta

Kuigi toiduainetööstused soovisid, et kohustuslikuks muutuks ka GDA-märgistus ehk info toote toitainetesisaldusest ühe portsjoni kohta, jäi europarlament seisukohale, et selline teave tekitab tarbijas pigem segadust. Pildil on valik GDA märgistusega tooteid. Foto: Peeter Langovits

Arutelu selle üle, milline peaks olema toidupakenditele trükitud info, algas Euroopa Liidu tasemel juba rohkem kui kolm aastat tagasi, eile jõudis europarlament lõpuks kokkuleppele ja pani uued toiduinfo reeglid paika.

Päris kindlas kõneviisis saab uutest reeglitest rääkida pärast seda, kui need on saanud ka Euroopa Nõukogu heakskiidu ja avaldatud Euroopa Liidu Teatajas. Samas on vähemalt parlamendi esindajad üsna kindlad, et nõukogu heakskiit saadakse oktoobriks, sest teema edasine venitamine pole kellegi huvides. Seda eelkõige just ajalises mõttes – kokkuleppe saavutamiseks kulunud 3,5 aastat on isegi Euroopa Liidu õigusloomes ekstreemselt pikk aeg.

Parlamendi raportöör Renate Sommer märkis juuni lõpus Brüsselis ajakirjanikega rääkides, et toiduinfo osas kokkuleppele jõudmine on olnud ülisuur töö ja sellele on aega kulutatud rohkem kui ühelegi teisele teemale, mida parlamendis tema töötamise ajal arutatud on. Ainuüksi parandusettepanekuid, millega on tulnud tegeleda, oli ligi 3000.

Kas hoiatada või anda infot?

Aja ja töömahu kõrval on toiduinfo teema puhul ekstreemne olnud ka erinevate huvigruppide lobitöö. Hollandi parlamendisaadik Gerben-Jan Gerbrandy tõi välja, et temale avaldasid oma seisukohti nii nätsutootjad, meiereid kui ka tarbija- ja patsiendiühendused.

Kõige suuremat lobitööd tegi siiski toiduainetööstus, kuid sellele ei jäänud palju alla ka tarbijaühenduste pingutused. Erinevate huvide tõttu oli Gerbrandy sõnul ka keeruline otsusele jõuda. Põhiküsimuseks oli hollandlase hinnangul see, kas märgistuse abil peaks tarbijaid mingil moel ka hoiatama või tuleb anda neile lihtsalt infot, mille üle siis igaüks ise otsustada saab.

Antud küsimus väljendus eelkõige arutelus foorivärvides märgistuse üle. Nimelt oli kaalumisel ettepanek trükkida pakendatud toiduainete esiküljele punase, kollase või rohelise värviga rasva, küllastunud rasvhapete, soola ja suhkru sisaldus.

Tarbijad oleksid poes värvi järgi saanud otsustada kauba tervislikkuse üle. Mida rohkem on rohelisega märgitud toitaineid, seda tervislikum toode, punased märgid oleks osutanud aga sellele, et selle toidu tarvitamisega ei tohiks liialdada.

Kohustuslik ja vabatahtlik märgistus

Europarlament otsustas siiski foorivärvides märgistust kohustuslikuks mitte teha, selle kasutamine on koos GDA-märgistussüsteemi kasutamisega vabatahtlike lisavõimaluste nimekirjas. Kohustuslik on toitumisalase teabe ehk energia- ja toitainetesisalduse väljatoomine 100 grammi või 100 milliliitri kohta.

Esimesel lugemisel toetas parlament kohustusliku märgistusena ka GDA-süsteemi, mis esitab energia- ja toitainetesisaldust portsjoni kohta. Sommer avaldas siiski heameelt, et GDA jäi määruse lõppversioonis vabatahtlikuks.

GDA märgistuse kohustuslikuks muutmine oli tema sõnul tööstuse soov ja seda lobiti palju. Samuti kordas Sommer juba varem välja öeldud seisukohta, et GDA-märgistus on «pseudoinfo» – see pole enamikule tarbijatest arusaadav ja tekitab selguse asemel segadust.

Millimeetrid paigas

Kaalumisel olnud ettepanekutest on laiemat kõlapinda saanud ka märgistuse suuruse kindlaksmääramine. Väikese tähemärgi suurus peab uue kokkuleppe järgi olema vähemalt 1,2 millimeetrit, pisemate pakendite puhul 0,9 millimeetrit.

Toiduainetööstusele võib kirja miinimumsuuruse kehtestamine tähendada mõningast rahalist lisakoormust. Seda näiteks juhul, kui pakendile soovitakse infot mitmes keeles. 1,2-millimeetrise tähesuuruse nõue võib tekitada olukorra, kus mitmes keeles info ei mahu pakendile ära ja erinevat keelt kõnelevate tarbijate jaoks tuleb teha erinevad pakendid.

Samas märkis Sommer, et määrusega ei tahetud tööstuse õlule panna lisakoormat. «Loodame, et oleme saavutanud õigusakti, mis ei kasvata kulutusi,» ütles ta vastuseks küsimusele, kas uued reeglid võiksid tõsta ka toidu hinda.

Alkohol jäi erandiks

Pärast eilset hääletust võttis toiduinfo teemal sõna ka Euroopa Liidu tervise ja tarbijakaitse volinik John Dalli. Tema hinnangul on määruse olulisemateks punktideks muu hulgas tekstifondi miinimumsuuruse kehtestamine ning toitainesisalduse ja allergeenide spetsiaal­se väljatoomise kohustus.

Samas oli Dalli kriitiline selle suhtes, et uus määrus ei kohusta energia- ja toitainesisaldust välja tooma pakendi esiküljel. Samuti oli ta pettunud selles, et toitumisalase teabe esitamise kohustus ei laiene alkoholile.