Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/11/14/93823t1hc816.jpg)
Paul Krugmanit võib nimetada Nobeli preemia laureaatide seas julgelt eriliseks - tema puhul oli küsimus vaid ajas, millal ta autasu saab, mastaapsust toob aga mastaabiefekti selgitamine - miks kauplevad omavahel riigid, kellel näivalt on täpselt samasugused eeldused.
Princetoni õpetlast ja New York Timesi kolumnisti Paul Krugmanit tuntakse nii tema kriitilise suhtumise pärast George Bushi kui ka põhjalike majandusanalüüside poolest. Nobeli komitee tunnustas aga Krugmani puhul just tema tööd kaubandusvõrkude ja majandusaktiivsuse uurimisel.
Sajandeid on vaade kaubandusele olnud sarnane - igal riigil on olemas suhteline eelis toota teatud kaupu, importida aga neid kaupu, mille osas suhtelist eelist pole. Inglise majandusteadlane David Ricardo tõi juba 1817. aastal näite, et kui Portugalis on tänu madalamatele tööjõukuludele veine odavam toota kui rõivaid, Inglismaal on aga vastupidi, siis Portugal ekspordib Inglismaale veine ja impordib rõivaid. Seda isegi sel juhul kui Portugalis saaks ka rõivaid toota väiksemate tööjõukuludega kui Inglismaal.
Suurem valik tarbijale
Päris nii see tegelikus elus aga ei käi. Selle asemel võivad ka väga sarnased riigid omavahel eksportida ja importida samalaadseid kaupu. Nagu mõned Harvardi Ülikooli majandusteadlased üritas ka Krugman leida vastust küsimusele miks.
1979. aastal esitas Krugman teooria, et tarbijad soovivad oma ostudele mitmekülgsemat valikut. Seetõttu tahavad ameeriklased omada võimalust osta ka BMW mootorrattaid isegi kui kohalikud Harley-Davidsonid on olemas. Seetõttu ekspordivad ja impordivad mõlemad piirkonnad sarnaseid tooteid. Mõlemad tootjad võidavad aga mastaabiefekti tõttu, sest saavad jagada püsikulud suurema hulga tarbijate vahel.
Mastaabiefekt oli majandusteadlaste meeli üles kütnud juba pikka aega. Üheks põhjuseks oli see, et kui mastaabi abil saab toota üha odavamalt, siis suudaks kõige suurem tootja kõik teised ettevõtted turult välja tõrjuda. Tegelikult tahab tarbija aga valida. Seetõttu saavad tegutseda ka konkureerivad firmad, sest igaüks pakub oma eripäradega toodet.
Neid ideid kasutas ta ka riikide kauplemise selgitamisel. Miks siis ikka moodustavad Saksamaa ekspordist Prantsusmaale 52 protsenti tooted, mida Prantsusmaa ka ise toodab. Temaga samaaegselt teemat uurinud majandusteadlaste Dixit-Stiglitzi mudel näitas, et lisaks tarbijate variatiivsuse tõusule võimaldavad kaubandusbarjääride kadumised jõuda ettevõtetel suuremale turule, saavutada sealt suuremad mahud ning võita suurema mastaabiefekti.
Avatud turud toovad lähemale ka konkurendid, piirates marginaale. Mõned firmad lahkuvad turult, kuid kodumaiste allesjääjate ning välismaiste turuletulejate abil on tarbijatel ikkagi rohkem valikut. Seega ei tule kaubandusbarjääride kadumisel võit mitte ainult spetsialiseerumisest, vaid lisaks mastaabiefektist, karmimast konkurentsist ning laiemast tootevalikust, mida globaliseerumine pakub.
Krugman kasutas oma teooriat ka regionaalsete klastrite hindamisele, vaadeldes majanduste kogunemist ühte piirkonda ning sealt tulenevalt mastaabiefekti. Seda märkas ta tegelikult satelliidifotodelt. Öised satelliidifotod Euroopast näitasid talle selgelt majandusliku aktiivsuse asukohad - eredad valgustäpid metropolide ümber - eriti aga kolmnurgas Brüssel-Amsterdam-Dortmund.
Selle pildiga sai Krugman selgemaks, miks ei saa iga farmer oma tagahoovi rajatud metallisulatusahjuga olla edukas, isegi kui tema suurem tootmismaht vähendaks tootmiskulusid. Tehased võidavad madalamatest kuludest, kui asuvad turule lähedal, jättes kõrvale hõredasti asustatud tagamaa ning saavutades hea asukoha ja lähedaste klientidega suurema mastaabiefekti ning madalamad transpordikulud.
Ulmefanaatik
USA kodanik Paul Krugman sündis Long Islandil. Lapsena tundis ta suurt huvi ulmekirjanduse vastu, eriti meeldis talle Isaac Asimov. Doktorikraadi omandas ta Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist 1977. aastal. 1982. aastast 1983. aastani töötas ta Reagani administratsioonis presidendi majandusnõustajate kogus. Ta on abielus majandusteadlase Robin Wellsiga.
1991. aastal sai Krugman John Bates Clarki medali, mis antakse iga kahe aasta tagant kõige tõotavamale alla 40-aastasele majandusteadlasele. Seda nimetatakse sageli ka eel-Nobeliks. 2000. aastal värbas Princetoni majanduse õppetooli juhataja, praegune Föderaalreservi esimees Ben Bernanke Krugmani MITist enda juurde.
Krugman on viimastel aastatel New York Timesi kolumnistina käsitlenud mitmeid ühiskonnale olulisi teemasid. Samuti on ta kritiseerinud presidendikandidaat John MCaini tervishoiukava: «McCaini kava tervishoiule teeks sedasama, mida dereguleerimine on teinud pangandusele. Mina olen hirmunud.» Tema kriitika tekitas USA avalikkuses pärast teadet Nobeli preemiast ka küsimuse valikukomitee politiseerituses.
Paljudele teadlastele pole aga Krugmani Nobeli preemia auhind üllatus. Nende jaoks on olnud küsimus pigem selles, millal ta võidab. Krugman ütles New York Timesile oma võidu järel ka ise: «Kui täitsa aus olla, siis ma tegelikult arvasin, et ühel päeval see juhtub, aga ma olin täiesti kindel, et see ei juhtu sel aastal.»
Auhind, mis on tehniliselt küll Nobeli auhind, kuid mida tegelikult annab välja Rootsi Keskpank, on tänavu kümme miljonit Rootsi krooni ehk ligi 16 miljonit Eesti krooni. Krugman on enam kui 20 raamatu ja ligi 200 akadeemilise kirjutise autor.
Teised Krugmanist
«Ta on parim konkurent John Maynard Keynes'i mantlipärijaks.»
Majandusteadlane Brad DeLong
«Ta on üksik professionaalne majandusteadlane, kes suudab poliitika kujundamise küsimusi selgitada ka mitteprofessionaalsetele kuulajatele.»
Peter Passell, New York Times raamatuülevaated
«Võid mõelda Krugmanist kui maagist, kes käib ringi ja räägib tõsiseid lugusid sellest, kuidas konkurendid lusikaid painutavad.»
Michael Hirsch, Newsweek
Krugmani tsitaat
«Usun, et ma saan aru, miks nii paljud inimesed arvavad, et majandusteadus on igav. Aga nad eksivad. Vastupidi, pole midagi põnevamat kui leida neid olulisi hetki, mis sundisid määrama impeeriumite saatust ja kuningate tulevikku, neid hetki saab sageli selgitada, ennustada ja isegi kontrollida vaid mõne sümboliga trükitud paberil. Me kõik tahame võimu ja edu, kuid peamine autasu on siiski puhas rõõm arusaamisest.» («Incidents from My Career», 1995)
Washington oli esmalt õudne, illusioonideta. Mõned inimesed sattusid sellest sõltuvusse, proovisid teha kõike, et olla selle keskmes. Mõne aja pärast panin juba tähele, kuidas olulised poliitikat kujundavad otsused tegelikult tehti. On fakt, et suuremal osal tippametnikest pole vähimatki aimu, millest nad kõnelevad: diskussioonid kõrgetasemelistel koosolekutel on enamasti hämmastavalt primitiivsed.» («Incidents from My Career», 1995)
Kasutatud on Wall Street Journali, Timesi ja The Economist materjale.