/nginx/o/2011/02/01/508343t1h236b.jpg)
Kinnisvaraspetsialist Ardi Roosimaa tõdes eilses lehes, et kinnisvara ostmisesse on liiga sageli segatud emotsioonid ning sarnaselt buumiaastatega kiputakse taas oma võimeid üle hindama.
Adele Pao: emotsioonid kohtuvad reaalsusega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimesed paigutavad taas oma raha kinnisvarasse, uskudes naiivselt, et see on kõige lihtsam viis haljale oksale jõuda.
Kui vaadata aga inimeste rahalist olukorda, on emotsiooniostudeks väga vähe ruumi. Neil, kes eelmises kinnisvararallis osalesid, on vanad võlad pahatihti maksmata. Kuigi pangad teevad taas reklaamikampaaniaid kodulaenule, on neid, kellele saaks tegelikult laenu anda, vähevõitu. Veel vähem on neid, kellel uueks kinnisvararalliks endal raha olemas.
Nagu buum ja kriis õpetasid, on ohtlik teha suuri oste, lähtudes pigem emotsioonidest kui oma reaalsetest väljavaadetest. Kuid ka kõige agressiivsema müügistrateegiaga ei saa isegi väga sinisilmsele ostjale hirmkallist maja või kaunist, kuid papist ehitatud korterit müüa, kui selle jaoks raha ei ole.
Kuna lähiajal pole ette näha sissetulekute hüppelist kasvu, ei saa ka kinnisvarahinnad lühikese ajaga muinasjutuliselt tõusta.
Nii kinnisvaras kui ka kõiges muus on kasulik oma võimalusi ise kaaluda ning mitte kõike teiste järgi teha. Selleks korraks on kollektiivne ettekujutus, et kinnisvaraga saab kiiresti rikkaks, murtud. Petliku lootuse taastärkamist takistab karm reaalsus.