/nginx/o/2011/07/05/657266t1ha1b0.jpg)
E24 turundusrubriik uurib sel nädalal, millised sündmused ja sümbolid sobiksid Eesti tutvustamisel välismaal ja meie külalistele.
Kirjanik: Eestist jutustab eriti hästi «Eestimaa laul»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tosinkonna raamatu autor ja kirjastaja Elme Väljaste usub, et uuema aja Eestis toimunud märgilise tähtsusega sündmustest on kõige olulisem 1988. aastal toimunud suur rahvakogunemine «Eestimaa laul.»
«See on õpetus tervele maailmale, kuidas saab laulda ennast vabaks,» leiab Väljaste, et on kujundlik ja märgitähtsusega sündmus ka Eestist väljapool.
«Ülo Nugis ütles, et laul oli eestlaste salarelv. Venemaal ei saadud aru, nad mõtlesid, las laulavad. Ükskord laulud lõpevad, nad tulevad tänavatele, hakkavad märatsema, saadame tankid peale – aga ikka laulavad...,» kirjeldab Väljaste 23 aasta taguseid sündmusi.
«See, et meil olid need viis isamaalist laulu, mis rahva kokku tõid... Et pidime vaikselt selle sinimustvalge välja tooma ja lehvitama... Kõik need küünalde hoidmised. See kõik sündis 1988. aasta kevadel, suvel ja kõige suurem üritus oli Eestimaa laul 11. septembril».
Väljaste leiab, et nende sündmuste vaim elab edasi ja areneb meie laulupeotraditsioonis, nagu eelmisel nädalavahetusel veenduda võis. «Inimesed tõusid jälle püsti ja tegid neid laineid.»
Elme Väljastet võib pidada «Eestimaa laulu» alal suureks eksperdiks, kuna ta oli rahvakogunemiselt toimunud Eesti Raadio otseülekande vastutav toimetaja. Viimased kaks aastat on ta koos Enno Selirannaga tegelenud üritusest jutustava raamatu «Eestimaa laul 88» koostamisega. Raamat, mis sisaldab ka CD plaati üritusel kõlanud laulude ja kõnedega (sisaldades ka Heinz Valgu «ükskord me võidame nii kui nii»-kõnet), on värskelt ilmunud.
Väljaste otsib võimalust avaldada raamatut võõrkeeltes, et rääkida seda lugu kogu maailmale. «Me peame maailmale näitama, kuidas üks väike eesti rahvas omas salarelva, seda mõistmatut relva ja laulis enda vabaks.»
«Vaadates praegust maailmapilti võib öelda, et see üritus oli niivõrd oluline,» lisab Väljaste.