Katrin Saks: kiirlaenud panevad tarbijakaitsepoliitika proovile

Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Kuidas kirjeldada riigiasutuste praegusi pingutusi SMS-laenude vallas? Kas tegemist on populismiga või on probleem paisunud nii suureks, et enam ei saa leppida tõdemusega, et vabadus tähendab ka vabadust olla loll ja lasta end pügada? Sellised küsimused tõstatas Katrin Saks Virumaa Teatajas.

On huvitav märkida, et osa riike Euroopa Liidus ei tähelda üldse probleemi SMS-laenudega. Eestis on küsimus võib-olla hoopis sotsiaalset laadi.

Majandusteooria alustõde ütleb, et kus on nõudlus, seal on pakkumine. Kui turul on hulk laenusõltlasi, siis leidub neid leidlikke, kes on valmis pakkuma vastavaid tooteid ja sõltuvust veelgi suurendama.

Laenamine on olnud sotsiaalselt aktsepteeritav, isegi soositud. Ja ometi tekitavad SMS-laenud sellist furoori. Tundub, et muu hulgas testib kiirlaenude nähtus meie arusaamu tarbijakaitsest.

Miks laename

On täiesti õigustatud küsimus, kas tarbijalaenude ja majalaenude soosimine on olnud kõige õigem poliitika. Samuti see, et laenamist ei ole teadvustatud kui pikaajalise perspektiiviga otsust, mis mõjutab inimesi aastate vältel.

Pigem on püütud jätta muljet, et laenu tuleb võtta igaks elujuhtumiks, kas külmiku ostmiseks või puhkereisiks, ja ilmtingimata on vaja laenata eluaseme soetamiseks.

Kuigi rahvatarkus ütleb, et võlg on võõra oma, käituvad inimesed elus teisiti. Kahtlemata on Eesti pangad, nüüd küll tegelikult Rootsi pangad, soodustanud Eesti kiiret majandusarengut. Aktiivne laenuturg aitab kaasa majanduse arengule.

Tõusteel olles polnud meil põhjust või vajadust sellist lähenemist vaidlustada. Ometi peame nüüd, tugeva majanduslanguse tingimustes, seda lähenemist uuesti hindama.

Valitsuse liberaalne majanduspoliitika andis suure majanduskasvu naabritega võrreldes. Oli meil ju Sloveenia järel üks tugevamini arenenud majandusi Ida-Euroopas. Nüüd peame tõdema, et liberaalsus on avanud nii riigi kui eraisiku riskidele rohkem kui mujal Euroopa Liidus.

Probleemsete laenude hulk halvenevate majandusolude tõttu kindlasti suureneb. Aga vähemalt alluvad pangalaenud tarbijakrediidi seadustele, mille dikteerib Euroopa Liidu tarbijakrediidi direktiiv, mis omakorda seab teatud reeglid.

Tervitatav on SMS-laenude eelnõu, mille järgi kehtestatakse kiirlaenudele nõuded, mis on ka tavaliste tarbijalaenude puhul.

Lahtine on küsimus, kas kiirlaenud toovad kasu või mitte. Kui tegemist on mingi nähtusega, mis on tõepoolest kogu ühiskonnale kahjulik (lisakoorem rahalistes raskustes inimeste näol), siis ei tuleks piirduda üksnes tavalise tarbijakrediidi rakendamisega, vaid peaks sisse viima lisameetmed, mis puudutavad ainult SMS-laene.

Novembris jõustunud reklaamiseadus kohustab kiirlaenureklaamides näitama krediidikulukust. See on hea, sest laenamise otsuses on oma osa kahtlemata ka ettevõtete agressiivsel reklaamikampaanial, mis pidevalt rõhub sellele, et kiirlaen on kui tavaline tarbekaup, näitamata, palju see tegelikult maksma läheb.

Kõne all olevas eelnõus on mitu tarbijat kaitsvat reeglit, näiteks võib laenaja viivise tekkimisel tasuda kõigepealt laenu põhiosa, siis intressi ja alles seejärel viivise. Lisaks võiks kaaluda teatud viiteaja kehtestamist.

Kui SMS-laen peab saabuma kontole vähemalt 24 tundi pärast sooviavalduse esitamist ja mitte varem, aitaks see ehk ära hoida laenu taotlemist impulsi mõjul (näiteks kasiinos või osturallil tehtud otsused).

Kasulik naabrite kogemus

Rootsis anti esimesed SMS-laenud välja 2006. aasta märtsis. Juba kolm kuud hiljem leidus inimesi, kes olid hädas laenusumma tagasimaksmisega. Riik otsustas sekkuda - 2007. aasta juulis keelas Rootsi tarbijakaitse ombudsman SMS-laenude raadioreklaamid.

Reklaamijat (Mobilån Sverige) ähvardati 500 000 Rootsi krooni suuruse trahviga. Lisaks soovis ombudsman, et SMS-laenu pakkuv ettevõte kirjeldaks laenuvõimalusi reklaamides laenuperioodi pikkust ja intressimäärasid.

Rootsis on olulist rolli mänginud ka Market Court, spetsiaalne kohus, mis võtab vastu otsuseid konkurentsiõiguse ja tarbijakaitse vallas. SMS-laenude puhul võttis Market Court sel aastal vastu otsuse, et SMS-laenu andjad peavad üle vaatama oma tariifid.

Soomes moodustavad SMS-laenud umbes 20 protsenti probleemsetest laenudest. Selliste laenude intress ulatub 600-1800 protsendini aastas. Soome tarbijakaitseamet uuris 2007. aasta sügisel 60 internetilehekülge, mis pakuvad kiirlaene, ja leidis, et enamik ei kajastanud lepingutingimusi piisavalt ja vähem kui pooled näitasid laenude aastaintressi.

Eelmise aasta lõpus asutati Soome justiitsministeeriumi juurde töörühm, millesse kaasati ka tarbijakaitseamet ja finantsinspektsioon. Töörühma ülesandeks on tänavu novembriks välja töötada reformipakett, mis tagaks laenuvõtjatele parima kaitse.

Soome tarbijakaitseamet on teinud kiirlaenufirmadele ettekirjutusi ka reklaami, meelitavate allahindluste ja boonuste kohta.

Põhjamaade tarbijakaitse ombudsmanid kohtusid 2008. aasta alguses, et arutada SMS-laenude küsimust. Oldi nõus, et mikrolaenusid on vaja, aga kõrged intressimäärad ning agressiivsed reklaamikampaaniad, mis SMS-laenudega kaasnevad, tekitavad suuri probleeme.

Eestis annab tarbijatele tasuta nõu Juristide Liit, kes kasutab juuratudengite abi. Vajalik oleks ka abitelefon. Seda just põhjusel, et laene võtavad enamjaolt noored ja vähekindlustatud inimesed ning hätta sattudes ei julge nad tihti abi paluda.

Abitelefoni kasutades oleks võimalik anonüümseks jääda. Samuti leiaksid vanemad inimesed, kellel pole juurdepääsu internetile, telefoni teel kergemini abi.

Järjest olulisemaks muutub, et omavalitsuste sotsiaaltöötajad oleksid pädevad nõuandjad laenuhädalistele. Traagiline ongi see, et riikliku liberaalsuse peavad enamasti kinni maksma omavalitsused.

Kaebustega tegeleb meil tarbijakaitseamet, kes koos finantsinspektsiooniga on hoiatanud inimesi kiirlaenude eest. Vaadates naaberriikide kogemust, tekib küsimus, kas Eestile oleks vaja tarbijaombudsmani. Võib-olla elavdaks tema tarbijaküsimuste esilekerkimist avalikkuses.

Siinkohal tekib veel üks küsimus: kas peaks tarbijakaitsjatele (tarbijakaitseametile, ombudsmanile või kolmanda sektori tarbijakaitse organisatsioonidele) andma õiguse kaitsta tarbijat ka läbi kollektiivkahjumenetluse?

Niisugust võimalust Eesti seadused praegu ette ei näe. Mujal Euroopas aga leidub seesuguseid ühel või teisel kujul küll. Samuti kaalub Euroopa Komisjon võimalust luua üleeuroopaline kollektiivkahju menetlemine, mis tegeleks piiriüleste kaebustega (nt internetikaubandus).

Usun, et selline vabamast vabamate turgude ülimuslikkus hakkab oma sära kaotama ja tarbija ning inimese huvid tõstetakse esiplaanile. See võtab kindlasti aega - Euroopa Komisjoni uuring näitab Eesti tarbija vähest aktiivsust.

Aga need asjad käivad käsikäes. Parandame tarbija võimalusi oma õigusi kaitsta ja küllap tarbija hakkab oma õiguste eest ka rohkem seisma.