Rene Tammist: hullus või tark energiapoliitika?

Rene Tammist Foto: Pm

Kuulda neli aastat majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tüürinud ministri suust, et Euroopa kliimapoliitika, mille loomises ta ise osales, on hulluseks muutunud, paneb küsima, kui läbimõeldud on Eesti energiapoliitika.

Vähem kui kolm aastat tagasi otsustasid Euroopa valitsuste majandus- ja keskkonnaministrid Euroopa energiapoliitikat radikaalselt muuta. Kõik liikmesriigid võtsid kohustuse kümne aastaga suurendada hüppeliselt taastuvenergia osakaalu, vähendada CO² heitmeid 1990. aastaga võrreldes 20 protsendi võrra ja säästa energiat 20 protsenti.

Kliimapaketiks ristitud seadustekogu tegi muutused Euroopa energiamajanduses pöördumatuks. Paketi osaks oleva heitmekaubanduse direktiiviga sedastati, et kahjulikku kliimamuutust põhjustavad süsinikuheitmed peavad vähenema ka pärast 2020. aastat – igal aastal 1,74 protsendi võrra.

Riigid seisid keeruliste valikute ees. Kuidas tagada energeetika keskkonnamõju vähendamine võimalikult väikese kuluga tarbijatele, unustamata siinjuures vajadust tagada varustuskindlus ja pidada kinni lubadustest avada energiaturud konkurentsile.

Enamik otsustas panustada kõigepealt energia raiskamise vähendamisele, sest siin peitus võti, kuidas tarbijaid hinnatõusu eest kaitsta. Loogika ütles, et mida vähem energiat tarbitakse, seda vähem tuleb teha investeeringuid uutesse võimsustesse. Peale selle vaadati üle, milline on riigi taastuvenergia potentsiaal, ning tehti vastav tegevuskava, kuidas seda potentsiaali kasutada.

Seejärel vaadati üle, kas on veel võimalusi süsinikuheitmete vähendamiseks energeetikas, ja jõuti tõdemuseni, et maagaas on kiireimaks, turvalisimaks ja hinna poolest konkurentsivõimelisemaks viisiks heitmeid vähendada. Ülejäänud nõudluse katmiseks otsiti abi kas tuumaenergeetikast või kivisöeelektrijaamadest, lootuses, et 10–15 aasta perspektiivis on võimalik kivisöe põletamisest emiteeritav süsinik kinni püüda ja maa alla ladestada.

Sarnased valikud olid ka Eesti riigi ees. Ainult et lahenduste otsimisel liiguti tagantpoolt ettepoole. Leiti, et meil on põlevkivi. Järelikult tuleb panustada sellele. Ka oma tuumajaamast arvati nõudluse katmiseks abi olevat.

Maagaas välistati, sest see tähendas sõltuvuse suurenemist Venemaast, ehkki juba siis oli selge, et vedeldatud maagaas oli järsult odavnenud ning uus gaasi puurimise tehnoloogia andnud aimduse massiivsest potentsiaalist kildagaasi reservide vallast ka Euroopas endas.  

Taastuvenergia tegevuskava tehti ära, sest Euroopa Komisjon nõudis seda. Energiasääst aga unustati sootuks ning välja töötamata jäeti ambitsioonikas riiklik tegevuskava, kus pikaajaliselt siduvad eesmärgid oleksid seotud terviklikuks plaaniks erinevate valdkondade vahel.  

Äraspidise poliitika tulemusena jõuti lõpuks hiljutise otsuseni alustada põlevkivielektrijaama ehitusega olukorras, kus jaama riikliku toetamise osas selgust pole. Kui plaan saada Euroopa Komisjonilt elektrijaamale järgmise seitsme aasta jooksul tasuta heitmekvoote luhtub, jääb üle vaid toetada põlevkivikatlaid läbi taastuvenergia tasude.

Sellise skeemi realiseerumine tähendaks kõikidele tarbijatele elektri ja sooja hinna hüppelist tõusu. Ühele põlevkiviplokile makstav toetus võib ulatuda kuni 63 miljoni euroni, mis on 6,3 korda rohkem kui praegu Eesti Energiale makstav toetus ja poolteist korda rohkem kui kõikidele taastuvatele allikatele makstav toetus kokku. Loodan, et see võimalus kunagi ei realiseeru.

Põhiline järeldus kogu loost on see, et energiapoliitikas on väga kallis ujuda vastuvoolu, sest läbimõtlemata otsused lähevad maksumaksjale maksma sadu miljoneid eurosid. Alustada tuleks õigest otsast. Töötada välja ambitsioonikas energiasäästu tegevuskava, mis teeks Eestist energia kokkuhoiu Euroopa meistri.

Seejärel tuleks vaadata realistlikult otsa riigi taastuvenergia potentsiaalile ning leida viisid, kuidas seda ära kasutada. Samuti tuleb hinnata maagaasi perspektiivi energiatarbimise rahuldamiseks ning alles seejärel analüüsida, milliseks peaks kujunema tuuma- ja põlevkivielektrijaamade roll.