Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/11/13/93331t1hd90e.jpg)
Kõigepealt ei jaksanud oma kinnisvaralaene tagasi maksta üksikud inimesed, siis juba massid. Seejärel kuulutasid hädakisa pangad ning mõned neist kadusid. Kätte on jõudnud aeg, mil hädakisa teevad juba riigid, raskused on jõudnud tööstusettevõteteni.
Maksejõuetuks on muutunud Islandi riik – sisuliselt laenuvabal riigil tuli kohustuste katmiseks ühe kuuga võtta laene ligi 50 protsendi väärtuses oma SKTst, majandus kukub aga järgmisel aastal umbes kümnendiku võrra. Riigi sõbrad talle laenu anda ei tahtnud, seega ei jäänud midagi muud üle, kui ähvardada Venemaalt võetud laenuga, misjärel laenajaid ikkagi tekkis.
Islandi puhul olid süüdlaseks pangad. Ettevõtlikud islandlased panid püsti pangad, mis riigi majandusega võrreldes olid hiigelsuured, ületades kümme korda riigi majandust. Kui neil oma kohustuste täitmiseks ei olnud enam võimalik kusagilt laenu võtta, polnud ka riigist abi – pangad olid liiga suured.
Kui varem hoidis keskpank intresse kõrgel, et vähendada riigis inflatsiooni, siis kõrged intressid tõid kohale palju laenuraha. Raskuste tekkimisel müüsid kõik Islandi kroone, mis enne kui riigi keskpank raha väljakandmisele piirid pani, langes ligi 80 protsenti.
Kuna pangasüsteem on kadunud, puudub eksportijatel võimalus raha riiki kanda. Veelgi keerulisemaks tegi asja Briti valitsus, kes külmutas riigis asuvad Islandi varad, et tagada 300 000 Icesave pangas hoiustanule vara tagastamine. Taanilt ja Norralt laenatud raha abil on finantseeritud toidu ja muu vajaliku hankimist.
Ungaril pole aga võimalik rahastada oma tegevust teisiti, kui astuda müts käes Rahvusvahelise Valuutafondi ukse taha. IMFi ukse taga pole nad siiski üksinda. Seal on ootamas lisaks Islandile ka sõbrad Ukrainast ja Pakistanist.
Ungari puhul on lood veelgi keerukamad. Ungari forint on vabalt turul kõikuv. Pangad on teinud ungari laenuvõtjate elu lihtsamaks ja odavamaks. Kui Eestis on suur osa eluaseme ostjaid võtnud laenu eurodes, siis kümnendik Ungaris väljastatud kinnisvaralaenudest on antud välja lausa Jaapani jeenides. Jeenides oli hea laenu võtta, intressimäärad olid Jaapani majandusraskuste tõttu peaaegu olematud.
Ka teised jeene laenanud investorid on neid aktiivselt tagasi maksnud – dollari vastu tõusis jeen just 13 aasta tugevaimale tasemele. Forint, milles ungarlastele palka makstakse, on samal ajal 15% jagu odavnenud.
Venemaa ja Kasahstan loevad raha ja vaatavad, kuhu see küll kaob. Venemaa ligi 600 miljardi dollariline valuutareserv on kahanenud veidi enam kui kuuga kõigest 480 miljardile. Kasahstani kogutud suured summad teevad samuti muret – olid, aga enam ei ole. Mõlemad riigid on pannud kokku abipaketi pankadele ning ka riigi/eraettevõtetele, sel aastal on nende ettevõtete laenude tagasimaksekohustused täidetud.
Millest selline segadus? IMFi ukse taga olevate riikide mure on võetud laenudes – nende maksetähtajad kukuvad, kuid riigid ja nende pangad pole võimelised neid kohe tasuma. Laenud võeti selle arvestusega, et neid saab refinantseerida, mida nüüd aga teha ei saa ning seetõttu on vaja leida lisaraha.
Finantskriisis riikide ajastul võib oodata, et ka ettevõtetel pole enam lihtne. Keskpanga intressimäärad on USAs langenud ühe protsendini, Jaapanis on pool sellest, Euroopas ja Suurbritannias on veel langusruumi. Inflatsiooniootuses pole need küll langenud, kuid kõigi eelduste kohaselt tulevad peatselt allapoole.
Kas sellest midagi ka muutub? Pangad hoiavad raha – keegi ei taha seda välja anda, sest langeva majanduse puhul kulub raha endalegi ära. Kui aga laenu saada pole võimalik, väheneb ka tarbijate ja ettevõtete valmisolek osta ning investeerida.
Ehkki intressimäärad on langenud, on pangad valmis tarbijatele maksma rohkem, et nende juures hoiustataks. Majanduslanguse ajal tundub ka pangale laenamine ebameeldiv – seetõttu tahaks kõrgemat intressi. Seetõttu ei pruugi intressimäärade langus majandust enam aidata – laenu ei taha keegi sellegipoolest anda, ja kui, siis kõrge intressiga.
Seega ei jää üle muud, kui riigid saavad kaasa aidata nõudluse kasvule – tarbijatele antavate toetuste kaudu või siis algatades mõne suurema ja kestvama investeerimisprojekti. Selleks tuleb küll võtta laenu, kuid suurtele riikidele on laenud üldiselt odavad, sest neid riike peetakse turvaliseks.
USAs võib oodata teist majanduse ergutuskampaaniat pärast presidendivalimisi. Euroopas löövad välja loodud puhvrid – koondatud hakkavad saama töötutoetust, mis omamoodi puhver.
Paljudes riikides pole majanduse ergutamine võimalik. Suure, jooksva defitsiidiga riikidele ei pruugi keegi tahta laenu anda, seetõttu tuligi näiteks Ungaril hoopis eelarvet koomale tõmmata. Võlgades ja vananeva elanikkonnaga Itaalial on samuti vähem ruumi majanduse ergutamiseks. Hiiglasuurte välisreservidega Hiinal on aga võimalused majandust ergutada väga suured.
Ehkki Euroopa riikides tulevad automaatselt mängu töötutoetused, kavandavad ka nemad majandust rahasüstidega ergutada. Sellel on aga oma ohud – tarbijad võivad raha hoopis säästa, mitte kulutada. Infrastruktuuriinvesteeringutel on pikk viiteaeg, kiirustades on oht osa raha lihtsalt ära raisata.
Eesti puhul tuleb vaadelda mitmeid tegureid. Milline on olukord investorite valmidusega riigile laenu anda, kui reservid on kasutatud? Kas välisinvestoritel on usaldust Eesti vastu? Või ergutada hoopis kohalikku vaikelus väärtpaberibörsi nii kroonides kui ka eurodes väljastatud võlakirjade turuletoomisega?
Milliseks kujuneb intressimäär? Halvemal juhul tuleb võtta eeskuju Ungarist ja asuda teele IMFi poole. Plaanitud suures osas euroraha eest tehtavad infrastruktuuriinvesteeringud on aga selgelt ergutava mõjuga, mistõttu nende jaoks tuleb leida kas või laenuvahendeid.
Samas on Eesti majanduse edendamine kohaliku mõjuga. Eestile võib rohkem mõjuda pigem see, kui Soome, Rootsi või teised Euroopa riigid erksamaks muutuvad.