Juhtkiri: raha tasuks reformide eest

Foto: Urmas Nemvalts

Kreeka parlamendi enamus ütles eile 155 häälega 138 vastu «jah» oma riigi tulevikule, võiks mõni pateetikat armastav inimene öelda. Hääletustulemus kasinuspaketi asjus oli eile tõesti selline.

Loomulikult pole see kriisi lõpplahendus, ent üks sammuke paremate tulemuste poole on ometi tehtud. Kreeka saab Euroopa Liidult ja IMFilt järgmise laenu kui nad tänasel hääletusel sama edukad on. Sisuliselt tähendab see lisaaja ostmist kõigile osapooltele ning tulemus sõltub sellest, mis «ostetud» ajaga tegelikult ära teha suudetakse.

Praegu ületab Kreeka avaliku sektori võlg 150 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Mitmed Kreeka valitsuse kuluartiklid on suhtena SKTsse kõrgemad kui Saksamaal, rääkimata Eestist.

Lisaks on Kreeka poliitikas olnud pikka aega kombeks osta rahulolematute valijagruppide, näiteks riigiettevõtete töötajate poolehoidu üle jõu käivate pensionilubaduste ja muu taolisega.

Kreekal tuleb üle jõu elamine lõpetada ning loomulikult on Kreeka parlamendi eilne otsus sellist lootust andev märk. Samas ei tasu enne õhtut hõisata – otsus on üks asi, see, mis päris elus toimuma hakkab, teine ning omaette mõõtmist ja jälgimist vajav.

Esmane ongi, et avaliku sektori kulutused enne laenuintresside maksmist ei ületaks tulusid – kulude kärpimine selleks, et igapäevane tegevus ei tekitaks juurde uut võlga. Sündmused Ateena tänavatel näitavad, et suu seki järgi seadmine ei pruugi lihtsalt minna ning kõigile mõistetav olla.

Lisaks on Kreekal erastamiskava, mille abil peaks saama võlakoormat vähendada 50 miljardi euro võrra. Seejuures ei tähenda erastamiskava kaugeltki kogu Kreeka riigile kuuluva vara müümist, nagu osa Ateena tänavatel protestijaist näib arvavat.

Nii Kreeka maksustruktuur kui ka maksude suhe sisemajanduse kogutoodangusse on omaette teema. Mõned maksud poovad liigselt erasektorit, teiste kogumine (!) on võrdluses muu Euroopaga häbematult madal.

Optimistlikum järeldus on, et kulude vähendamine ei pea tähendama kvaliteedi langust. Liigset bürokraatiat unustamata võtkem üks iseloomulik näide Kreeka avalikust sektorist.

Ehkki Kreekas on õpetajaid tuhande õpilase kohta mitu korda rohkem kui Soomes ning nende palk on umbkaudu kaks korda kõrgem kui Eestis, on Kreeka koolide tulemused näiteks viimase PISA uuringu järgi keskmisest kehvemate hulgas, ühel tasemel Venemaaga.

Eesti ja Soome kuuluvad aga tulemuste järgi esiotsa. Näiteid võiks tuua veel, ent nende sisu on ikkagi efektiivsus. Ühe euro eest saab osta nii head kui halba tulemust.