Singulaarsus – inimese viimane leiutis

Superarvuti. Foto: SCANPIX.

Hetkest, kui masin saab intelligentsemaks kui inimene ja suudab ise luua, osutub tema looming inimese omast etemaks, kirjutab Arengufondi infoühiskonna ekspert Kristjan Rebane Fututuba.ee blogis.

Teisisõnu võime kõrvalt vaadata, kuidas ilma inimese osaluseta leiutatakse uusi tehnoloogiaid, tooteid ja teenuseid ning seda kõike aina kiirenevas tempos. See moment on saanud nimetuse singulaarsus.

Singulaarsuseteooria ühe tuntuima eestkõneleja, Ray Kurzweili hinnangul pole see muutus mitte ainult möödapääsmatu, vaid asub juba käegakatsutavas tulevikus.

Märksõnad nagu «surematus» «intelligentsuse plahvatus» ja väited füüsilise inimkeha kasutuks muutumisest ning selle sulandumisest masinatega kõlavad paljudele meelelahutusliku utoopiana, aga mõnedele kindlasti ka inimloomust hävitava maailmalõpu kuulutusena.

Kui seda vürtsitada Kurzweili ambitsiooniga tuua oma isa surnust tagasi, siis sellest piisab, et asi hakkaks tunduma tõsiteaduse asemel musta maagiana.

Sellegipoolest on nii singulaarsusteoorial kui seonduvatel teadussuundadel olemas tõsiseltvõetavad pooldajad ja kriitikud nii kunstliku intelligentsi (elik tehisintellekti), nano- ja bioteaduste, geneetika kui ka teiste teadusharude esindajate seas. Emotsioone asendavad neis vaidlustes faktid ja tõestatavad teooriad.

Selle teemaga tegelevad igapäevaselt paljud teadlased ja insenerid, loodud on Singulaarsuse Ülikool (asub NASA-s, asutajate hulgas Google), toimuvad regulaarsed teaduskonverentsid (nt Singularity Summit) jne.

Kiirenemise kiirenemine

Singulaarsusteooria keskmes on eksponentsiaalne kasv ehk samm-sammult sirgjoonelise arengu asemel aina järsemalt ülespoole kihutav arengukõver. Muutuste kiirenemises veendumiseks võib piirduda tehnoloogilise arengu hindamisega viimase sajandi jooksul.

Näiteks kulus 50 miljoni kasutajani jõudmiseks telefonil 74 aastat, televiisoril enam kui poole vähem ehk 34 aastat, aga iPod, Hotmail ja Facebook on selle teetähiseni jõudnud vastavalt vaid 3, 2 ja 1 aastaga.

Teisalt on ajahorisonti pikendades selle tunnistuseks kogu evolutsioon Maal – kui maakera vanus võrdsustada 24 tunniga, siis inimene, kes on elu maakeral kõige enam muutnud, võib oma eksistentsi siin lugeda vaid viimase 50 sekundiga (Homo sapiens lausa 5 sekundiga).

Kui täna igaühe taskus olev mobiiltelefon on suuruselt miljondik, hinnalt miljon korda väiksem, ent võimsuselt tuhat korda võimekam kui Massachussets’i Tehnoloogiainstituudi MIT ainuke superarvuti 40 aastat tagasi, siis pöörates selle ümber 40 aastat tulevikku tundub ühtäkki kujutlusvõime otsa saavat.

Mida suudaks nutitelefonist miljon korda väiksema, aga tuhat korda võimsama tehnovidinaga peale hakata? Sellest seadmest ei ole tõeline tehisintellekt mõnede ekspertide sõnul enam väga kaugel.

Tehnoloogia + intellekt

Tehisintellekt (ingl k artificial intelligence e AI) on juba täna laialt levinud. See on näiteks Deep Blue võidu taga Kasparovi üle ning pesitseb laialtlevinud soovitussüsteemides Amazon.com-is ja Netflixis.

AI-d kasutavad lugematud finantsalased arvutisüsteemid, mis omavahel (st inimese osaluseta) kaubeldes on juba põhjustanud hetkelisi börsikrahhe (nt mullune Dow Jones’i 6. mai flash crash), et seejärel sama kiiresti taastuda.

Ent ükski nendest AI-süsteemidest ei läbiks veel Turingi testi (sisuliselt pime-test inimesele, kus ta ei tee enam vahet, kas talle vastab inimene või arvuti).

Olemasolevate AI rakenduste puhul on nimelt tegemist väga fokuseeritud oskustega, sisuliselt niši-tehisintellektiga. Arvuti suudab lüüa maailmameistrit males, kuid ilma ümberhäälestuseta ei saaks ta hakkama mulle meeldivate filmide soovitamisega.

Singulaarsuse Püha Graali nähakse üldises tehisintellektis (ingl k artificial general intelligence), mis suudab emuleerida inimaju ja sealt edasi kogu sootsiumi. Sinna kord talletatu koguneks ja seostuks kõigi muude teadmistega.

Tehisaju suudaks neid teadmisi seostada ja analüüsida inimmõistuse moodi selle vahega, et midagi ei unune ja kõik toimub märksa kiiremini kui inimajus.

Sellele teooria nõrkuseks on teadlased pidanud aju neurokeemilise ülesehituse keerukust – kõik need juhuslikud assotsiatsioonid ja mõttevälgatused, mida me tunneme inimteadvusena, on liiga keerulised vaid ühtede ja nullidega opereeriva arvuti jaoks järgi teha.

Delegeerides leiutamise leiutisele

Õnnestumise korral peaks tehnoloogia, mis ületab inimintellekti, siiski suutma luua üha paremaid leiutisi: tehnoloogiad, kontseptsioone, loomingut, miks mitte ka kunstiteosed. Täiuslikemaid kui inimene eales suudaks. Ja seda kõike märksa kiiremini kui senine progress meil seda kogeda on lubanud.

Võib-olla laiendab see superintelligents inimese vaimseid võimekusi nii nagu autod ja lennukid on «pikendanud» me füüsilisi võimeid. Räägitakse juba teadvuse «üleslaadimisest» arvutisse (või kuidas iganes me seda seadet tulevikus nimetame), mis n-ö lahutab hinge kehast ja tagab sisuliselt indiviidi surematuse.

Kui teadvus on salvestatav, siis järelikult on ta ka andmete kombel edastatav. Andmeid on võimalik saata valguse kiirusel. See aga võimaldab ületada inimea jooksul teostatava tähtedevahelise reisi barjääri.

Täna jääb inimese maksimaalne eluiga sadades kordades alla ajale, mis oleks vaja reisimiseks lähima tähesüsteemini 4,2 valgusaasta kaugusel (olemasolevaid tehnoloogiaid kasutades kuluks sellele umbes 75 tuhat aastat).

Järelikult peale singulaarsuse-hetke võib kaduda inimese roll arengu vedajana, kuna tehisintellekt mõtleb meist niipalju kiiremini ja jõuab ükstapuha millise eelnevatel saavutustel tugineva innovatsioonini kiiremini. Võimalik. See on kahtlemata hea uudis kõigile tugitoolisportlastele!

Ent seda helget tulevikku tumestab teisalt teadmatus taolise tehnoloogilise «suure paugu» tulemuste osas. Me võime tehnika küll seadistada inimreeglite järgi (sarnaselt Isaac Asimovi sõnastatud robootika kolmele seadusele).

Ent kui mingi hetk see kõrgem teadvus leiab (ehk on meile arusaamatuid mõttekäike pidi jõudnud meist märksa kiiremini arusaamale), et inimene on ohuks iseendale, siis kas on välistatud, et ta käituks inimkonnaga samamoodi nagu me häiriva sääsega? Plaks! (Vaata ka «Kosmoseodüsseia», «Matrix» triloogia, «Mina, robot» jt)

Mis meil sellest?

See kõik võib tunduda utoopilisena, ent kindlasti mitte enam sellises ulmekirjanduse võtmes kui seda üle saja aasta tagasi kirjeldas H.G.Wells raamatus «Maailmade sõda.»

Tänaseks on selge, et üha kiirenevad tehnoloogilised muutused mitte ainult ei too meie õule üha uusi mugavaid iPad’i laadseid lahendusi, vaid kõigi muudatuste summana on inimeste elu radikaalselt muutumas.

Ent kuna enamiku nende oodatavate muudatuste keskmes asub üha kiirenev tehnoloogiline areng, siis suurt pilti arvestades pole Eestil sugugi halb lähtekoht IT-asjades kaasa rääkimiseks, muutuste mõistmiseks ning neist parima võtmiseks.

Samas kas meil on piisavalt kodumaist teadustegevust sellistes uutes kasvavates teadussuundades nagu AI, nano-bio-IT konvergents, kvantfüüsika jms? Piisavalt maailmas toimuvaga kursis olemiseks, oma teadmistega sinna panuse andmiseks ja siinsete oskustega nende arengute ärakasutamiseks. Kiirel kasvul puudub moraalne mõõde per se. Seda ei saa ära keelata, küll aga kujundada.

Kurzweil on asetanud singulaarsuse saabumise aastasse 2045 (oma sõnul olles selleski hinnangus konservatiivne). Aga isegi kui see saabub saja või mitmesaja aasta pärast, ainult osaliselt või mõnel teisel kujul kui täna ennustatud, siis selliselgi juhul muudab see meie elu täielikult ja pöördumatult. Kui valmis me selleks oleme?