/nginx/o/2009/07/23/211550t1hb5d5.jpg)
Ida-Hiinas nõuavad fooliumivabrikute töölised hüvitist pliimürgituste eest. Guangdongis puhkeb kolme päeva pikkune märul, kui turvatöötaja lükkab pikali raseda kaubitseja. Samas provintsis saab noahoope mees, kes tahab saada kätte oma palka – tulemuseks tööliste kokkupõrge politseiga.
Need on vaid paar näidet kümnetest tuhandetest märulitest, protestidest ja streikidest, mis igal aastal Hiinas aset leiavad.
Pole päris selge, kas protestide arv ja vägivaldsus on tõusuteel. Võib-olla jõuavad juhtumid tänu arvutitele ja mobiiltelefonidele lihtsalt sagedamini avalikkuse ette – vaatamata tsensorite ennastületavale valvsusele.
Kommunistlik partei on aga sügavalt häiritud, et kohalikud probleemid kogu rahva teadvusse on tungimas.
Seda tunnistab valitsus ise. Hiina riiginõukogu uuringukeskuse raport süüdistab rahutustes nende 150 miljoni rändtöölise marginaliseerimist, kes on valanud higi viimase kolme aastakümne kiire majanduskasvu heaks.
Raporti sõnutsi on neid (sise)migrante diskrimineeritud. «Kui antud probleemile valesti läheneda, on suur oht, et olukord destabiliseerub.»
Valitsus on reageerinud ka Taiwani elektroonikatehases Foxconnis mullu toimunud enesetappude seeriale, paludes töötajate palka oluliselt tõsta.
Tegemist on mitme faktori koosmõjuga, mida on raske ohjeldada.
Üks neist on inflatsioon, mis tõuseb viimase kolme aasta rekordtempos. Toiduhinnad kerkivad enam kui 10 protsenti aastas. Valitsus üritab hindu alla suruda, tõstes intressimäärasid ja ohjeldades laenuandmist. See aga tekitab kasvu kängumise riski ja võib viia kinnisvaramulli lõhkemiseni.
Teine põhjus on häbitu maadehaaramine – «erastamine», mis on üks Hiina rikastumise mootoreid. Kohalikud võimud teevad suurt raha, andes põllumajandus- ja eluasememaad ettevõtluseks. Korrumpeerunud ametnikud panevad osa kasumist oma taskutesse. Inimesed aetakse tihti jõuga oma maalappidelt minema ja jäetakse erinevate nippide abil ilma ka hüvitistest.
Kolmas põhjus on demograafiline. Migrantide vool, kes olid valmis sandikopikate eest tööd rabama, on kokku kuivamas. Inimesed, kes nüüd linna tööd otsima tulevad, on suuremate ootustega ja võimelised palga üle paremini kauplema.
Neid jõudusid taltsutada pole kerge. Valitsus võiks vähemalt teha lõpu sissekirjutuste süsteemile, mis lahterdab rahva linna- ja maainimesteks. Ilma «linnaloata» migrantide ligipääs haridusele ja tervishoiule on piiratud, mis tekitab vimma.
Riiginõukogu raporti hinnangul läheks süsteemi kaotamine maksma 80 000 jüaani (12 360 dollarit) migrandi kohta – mida pole vähe, arvestades seda, et tegemist on üüratu arvu inimestega.
Hiina kesk- ja kohalike valitsuste instinktiivne reaktsioon on praegu kasutada jõudu. Mõnda aega see toimib.
Kui probleemidega aga sügavuti tegemist ei tehta, siis ühel hetkel Hiinas plahvatab.
Copyright The Financial Times Limited 2011.