/nginx/o/2011/06/20/635538t1h2bfa.jpg)
Ettevõtetes toimuvate pettuste taga on üha sagedamini tippjuhid, näitab KPMG rahvusvaheline uuring «Kes on tüüpiline pettur?».
Uuring: tüüpiline pettur on ettevõtte tippjuht
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pettusejuhtumitest 26 protsenti on seotud ettevõtete tegevjuhtidega; veel 2007. aastal korraldatud samateemalise uuringu kohaselt oli see näitaja 11 protsenti, teatas KPMG Baltics OÜ.
«Tippjuhtide kasvav seotus pettustega peaks valvsaks muutma kõik ettevõtted,» lausus KPMG Baltics OÜ partner Taivo Epner. «Majanduslanguse mõju ning vajadus näidata häid tulemusi on pannud juhtkonnad surve alla ning see võib viia finantstulemuste ilustamiseni.»
KPMG analüüsis 348 pettusejuhtumit 69 riigis. Uuring näitas, et «tüüpiline» pettur on 36- kuni 45-aastane mees, kes töötab ettevõtte finantsvaldkonnas või sellega seotud alal, omab enam kui 10-aastast töökogemust samas ettevõttes ning on kõrgemal juhipositsioonil. Sellised inimesed suudavad paremini kontrollist mööda hiilida ning neid usaldatakse suurel määral. Kõige tõenäolisem on, et nad omastavad vara või manipuleerivad andmetega.
Epner lisas, et tüüpiline pettur töötab kas ostu- või müügiosakonnas. Finantsosakond mängib nende valdkondade puhul sageli järelevaataja rolli. Uuringu kohaselt teeb 61 protsendil juhtudest pettur koostööd kas oma kolleegi või siis organisatsioonivälise isikuga.
Uuring näitas ka, et üldiselt ei taju ettevõtted ohumärke. Pettusele võib viidata see, kui töötaja puhkab väga harva või kui tema elustiil on palju uhkem, kui sissetuleku põhjal võiks eeldada. Uuring tuvastas, et vaid kuuel protsendil pettusejuhtumitest oli tõstetud «punane lipp», s.o kahtlus oli tekkinud juhtumi varajases faasis. Nelja aasta eest oli sama näitaja 24 protsenti, mis kinnitab järelevalve lõdvenemist.
Ida-Euroopas vaadeldud juhtumite puhul üle poole pettustest vältas kolm aastat, enne kui need avastati. See kinnitab, et kontroll ei ole piisav või ei ole kontrollimehhanisme kaasajastatud, et uutele ohtudele vastu seista. Eesti puhul kipub probleemiks olema see, et ettevõtetel puuduvad kontrollimehhanismid ettevõtete väiksuse tõttu ning juhul kui nad eksisteerivad siis ainult paberil, mille rakendamisele vaadatakse läbi sõrmede.
Distsiplinaarmenetlus on Ida-Euroopas kõige levinum reageering pettusele – 33 protsendil juhtudest. Ettevõttest pidi lahkuma 24 protsenti petturitest.