USA zombi-tarbijad ohustavad maailmamajandust

Ostlejad. Foto: SCANPIX

Globaalmajandust aheldab uus põlvkond zombisid. USA elavatest surnutest tarbijad on asunud enneolematul moel kulutusi kärpima – ja see on alles algus.

Alates 2008. aasta jaanuarist ehk 13 kvartali lõikes on tarbimiskasv (inflatsiooni arvestades) keskmiselt 0,5 protsenti.

Nii pikalt ja niivõrd nõrgad pole USA tarbijad olnud alates Teisest maailmasõjast peale.

Zombi-sündroomil oli üks mõjukas eellane. Jutt on Jaapani haigusest, mis tõi neile kaela esimesed kaks kaotsiläinud kümnendit. Valitsuse õhutusel andsid pangad uljalt laenu kõikvõimalikele maksevõimetutele ettevõtetele, lükates edasi restruktureerimisi ja vältimatuid pankrotte.

Tulemuseks oli «zombi(firma)de pealetung», mis nõrgestas oluliselt Jaapani tootmiskasvu. Poliitiliselt motiveertud pangalaenude pikendused võimaldasid ettevõtetel hoida palgal üleliigseid töötajaid ja säilitada ülemäärast võimsust. See aga imes mullijärgsest Jaapanist elujõu välja.

Ka USAs on peale mulli lood umbes samamoodi. Pärast tosin aastat väldanud ostuhullust olid tarbijad omadega viimase piiri peal. Ületarbimine seisis kahel «alustalal» – kinnisvara- ja krediidimullil. Mõlemad lõhkesid.

Läheb tükk aega, enne kui USA tarbijad taastuvad. Võlgade maksmine on vaevu alles alanud. Tõsi – majapidamiste võlg langes 2011. aasta alguses 115 protsendi peale kätte jäävast tulust. Kuigi see on 15 protsendi jagu vähem kui 2007. aastal saavutatud tipptase (130 protsenti), ületatakse perioodi 1970-2000 keskmine (75 protsenti) ikkagi mäekõrguselt.

Samasugune muster paistab säästude poole pealt. Käesoleva aasta märtsis ja aprillis panid jänkid kõrvale vaid 4,9 protsenti kätte jäävast tulust. Aasta 2005 põhi oli küll tunduvalt hullem – 1,2 protsenti – kuid 20. sajandi viimased 30 aastat oli pilt ikka palju ilusam: ligi 8 protsenti säästudeks.

Nagu Jaapani pangad, üritavad ka Washingtoni poliitikud kõigest väest mõistlikke majanduslahendusi vältida. Keskpank on juba kaks korda dollareid juurde trükkinud, et aktsiahinnad «poliitiliselt» üles tõsta ja inimesed sealt tulevat tulu kulutama meelitada. Nii kongress kui Valge Maja on juurutanud viise, kuidas pidurdada kodude laenude katteks äravõtmisi ning muul moel võlgu kustutada.

Eesmärk oleks panna zombid oma põletikulisi probleeme eirates taas tarbima – ükskõik, kui paigast ära nende eelarved Suure Surutise kiiluvees ka on. Ridade vahelt võib lugeda:  Washington vaatab hoolimatule käitumisele läbi sõrmede.

Pole aga mingi üllatus, et USA tarbijate intelligents ületab poliitikute oma. Kuna eelarve- ja rahapoliitikat aetakse lühinägelikult, mõistavad majapidamised, et nendes tilgutites jätkub rohtu parimal juhul vaid ajutiseks. Mis tähendab, et tuleb ise hakkama saada. Peale on kasvanud terve alapalgaliste põlvkond, 24 miljonit ameeriklast on kas täielikult või osaliselt ilma tööta. Kõigile on selge, et aeg on püksirihma pingutada.

USA zombi-tarbijate ainus väljapääs on vähem kulutada, laenusid ära maksta ja raha kõrvale panna. Seda eriti just 77 miljoni vananeva beebibuumeri puhul, kellest esimesed hakkavad jõudma pensioniikka.

Nagu ka Jaapanis, ei paista USA tarbijate nõrkusele kiiret lahendust kusagilt. Pigem läheb vähemalt kolm kuni viis aastast, enne kui võlakoormad jõukohasemaks ja säästud stabiilsemateks saavad. Olukorras, kus tarbimine on jätkuvalt umbes 70 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, ootab USA majanduskasvu järsk aeglustumine – kui just kiiret kasvurohtu ei avastata. Samas on Washington poliitiliselt üsna halvatud, nii et midagi eriti julgustavat sealt ei paista.

Nüüd tagajärgedest globaalmajandusele.

Kui maailma suurim tarbija pikemat aega vindub – ning lisame siia nõrga Jaapani ja võlgades Euroopa – siis tõotab ekspordimajandusi tükk aega rõhuda välisnõudluse vähesus. Ja kui arengumaad just kiiresti sisenõudlusele ümber ei lülitu, võib tänaseid kasvuimesid oodata ebameeldiv ärkamine.

Kurb, aga Ameerika zombi-tarbijad võivad osutuda oma riigile isegi suuremaks probleemiks, kui Jaapani zombi-firmad tõusva päikese maale. USA eratarbimise osakaal SKTst (70 protsenti) on 3,5 korda suurem, kui Jaapani mullistunud ettevõtluskapitali kulutuste protsent oma tipphetkel 1990. aastate alguses.

Kui Jaapanist ja sealsetest mullijärgsetest zombidest õppust ei võeta, on USA ja muu maailmaga veel hea mitu aastat pahad lood. Ja finantsturud – mis teadupärast armastavad kasvu – on siis sügavalt pettunud.

Copyright The Financial Times Limited 2011.