Kas suur tulemustasu tagab hea tulemuse?

Foto: SCANPIX

Mida kõrgem tasu, seda parem tulemus. Kas see on ikka nii? Kuidas juht peaks ennast ja oma firmat kohandama, et saavutada majanduslikus mõttes ebamõistlikke otsuseid tegevate inimestega parim võimalik tulemus? Arutleb Mikk Tamme.

Sirvisin kaks aastat tagasi Directori lugejate jaoks Dan Ariely raamatut „Predictably Irrational“ ning kirjeldasin paari aspekti inimeste irratsionaalsest käitumisest (majandus)otsuste tegemisel. Nüüdseks on tehtud veel palju katseid ning Danilt on ilmunud selle põhjal raamat „Upside of Irrationality“, mis toob välja aina huvitavamaid võimalusi, kuidas enda ja oma firma käitumist kohaldada, et saavutada majanduslikus mõttes ebamõistlikke otsuseid tegevate inimestega parim tulemus. Näiteks, kas suured tulemustasud panevad inimesi paremini tööle ning miks paljud head mõtted, mis Directori veergudel kajastatud, kunagi kasutusse ei lähe.

Traditsiooniline lähenemine inimloomusele on pannud paljusid ärimaailmas arvama, et mida kõrgem tasu, seda parem tulemus. See on loogika, millel põhinevad suured tulemustasud. Juba sajand tagasi tegid psühholoogid rottide peal katseid elektrišokkide ja rottide õppimisvõime osas. Nimelt pidid rotid iga päev õppima, millistesse puuri osadesse minnes nad elektrišokki ei saa. Arvati, et mida tugevam šokk, seda kiirem õppimine. Välja tuli, et kerge valu korral õppisid rotid aeglasemalt kui keskmiselt tugeva šoki korral. Ootamatult selgus aga ka, et kui elektrišokid läksid väga tugevaks, muutus rottide õppimisvõime olematuks – pinge oli liiga suur.

Dan Ariely ja tema kolleegid USA tippülikoolidest uurisid, kas sarnane efekt kehtib ka inimeste tasustamise puhul. Nad viisid läbi eksperimendi, kus osalejatel oli umbes tunni jooksul tehtavate ülesannete lahendamise ja mängude mängimise jooksul võimalik teenida vastavalt oma sooritusele. Ülesanneteks olid valitud mängud, mis nõudsid keskendumisvõimet, mälu, loovust, täpsust ja kiirust nagu paljud juhtivad töökohad ärimaailmas.

Juhul kui inimene tegi mängu läbi väga heal tasemel, sai ta 100% tasust, heal tasemel 50% ning alla selle jäi tasu saamata. Et hinnata võimaliku/eeldatava tulemustasu suuruse mõju sooritusele, eelnes ülesannete juurde asumisele täringu veeretamine, mille alusel selgus maksimaalne teenimisvõimalus antud osaleja jaoks. Võimalusi oli kolm: madal ehk umbes osaleja ühe päeva tasu, keskmine ehk umbes kahe nädala tasu ja kõrge ehk umbes viie kuu teenistus. Viimane võiks ju olla päris motiveeriv, et tunni jooksul huvitavaid ülesandeid hästi lahendada? Kas inimesed kaotavad, nagu rotidki, suure pinge korral oskuse häid tulemusi saavutada? Mis sa arvad?

Tulemus oli rottide käitumisviisiga sarnane. Inimesed, kes said teenida väikse või keskmise suurusega tasu, sooritasid ülesandeid enam-vähem samal tasemel. Päeva tasu ühe tunni töö eest oli tõenäoliselt küllalt suur, et täit pingutust õigustada. Need osalejad, kes võisid teenida viie kuu tasu, näitasid kõige nõrgemaid tulemusi – rohkem kui kolm korda nõrgemaid teiste gruppide keskmistega võrreldes. Suure tasu teenimise võimalus tekitas osalejates nii suure pinge, et nad ei suutnud keskenduda.

Loe edasi ajakirja Director mainumbrist.