Kliimamuutus soodustab Eestis toidutootmist

Viljakoristus Foto: Elmo Riig / Sakala

Halb on see, et toiduhindade mullu alanud kiire kasv ei ole mingi ajutine nähtus, vaid tõsiasi, millega tuleb harjuda. Hea on aga see, et kliimamuutuste tingimustes on Eesti üks neid väheseid riike, mis jääb toidutootmiseks soodsasse piirkonda.

Just selline tõdemus kõlas eile ettekannetes Tartus peetud konverentsil, kus vaagiti maailma ja Eesti põllumajanduse tulevikku. Seejuures polnud vahet, kas tegu oli tipptaseme eurobürokraadi, teadlase või ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni FAO esindaja jutuga.  

Kopenhaageni Ülikooli professor Kostas Karantininis ütles, et 2008. aasta teisel poolel hakkasid põllumajandussaaduste hinnad langema ja siis arvasid paljud, et see on normaalne nähtus.

Tegelikult oli see vaid ajutine majanduskriisi tagasilöök ja juba eelmise aasta lõpus ületasid toiduhinnad 2008. aasta esimese poole rekordtaseme. Praeguseks on toiduhinnad enneolematutes kõrgustes. «Need hinnad on tipus ega kavatsegi langeda,» lausus ta. «Toidukriis on tulnud selleks, et jääda.»

Kliimamuutused

Üks toidu hinna kasvu põhjusi on üleilmsed kliimamuutused. Jõgeva Sordiaretuse Instituudi direktori Mati Koppeli sõnul ennustavad kliimamudelid seda, et tingimused taimekasvatuseks muutuvad Eestile erinevalt paljudest lõunapoolsetest maadest soodsamaks. Kerkib nii aasta keskmine temperatuur kui ka sademete hulk.

Siin toodetakse jälle rohkem teravilja kui ise tarbitakse ja sestap saab ka eksportida. Ehkki külvipind ja saagikus suureneb, on meil Koppeli sõnul veel omajagu kasvuruumi.

Karantininise sõnul on veel üheks toiduhindade kasvu põhjuseks biokütuste tootmine. Ka Financial Times teatas äsja, et tänavused põuad ja poliitiline ebastabiilsus on sundinud poliitikuid lõpuks mõistma, et on rumal jätta vaesed nälgima ja samal ajal maksta subsiidiume, et jõukad kodanikud saaks suunata kõik need kalorid läbi oma autosummutite.

Karantininis lisas, et mõned rahvusvahelised organisatsioonid survestavad  nüüd riike, et nad lõpetaks biokütuste tootmise toetamise.

Loomulikult kergitab põllumajandustoodangu hinda ka energiahindade kasv.

Ehkki toiduainete hinnad kasvavad, toimub see kasv üsnagi siksakiliselt. See tähendab, et nii põllumeest kui ka tarbijat võib ju lollitada ajutine hinnalangus, aga lõppkokkuvõttes hind siiski kasvab. Selle üheks põhjuseks on järjest agressiivsem toiduhindadega spekuleerimine börsidel.

Põllumajandustoodangust on saamas globaalne kaup, sinna pumbatakse aeg-ajalt samamoodi õhku sisse nagu kinnisvaraärisse. Spekuleerimine muudab ka hinnad ebaühtlasemaks.

Sellal kui toiduhindade kasvust võidavad põllumehed ja kaotavad tarbijad ning vastupidi, on Karantininise hinnangul siiski üks seltskond, kes võidab mõlemal juhul. Need on suured põllumajandussaaduste kokkuostjad ja töötlejad, kes teenivad kena kasumit sõltumata majanduskriisidest ja toiduhindadest.

Megakokkuostjad

Omaette ärisektoriks on kujunemas põllumajanduskauged finantsistid, kes ostavad arengumaades kokku tohututes kogustes maad. Nii näiteks soovisid hiinlased osta Filipiinidel 1,2 miljonit hektarit ehk üle 1200 ruutkilomeetri maad, ehkki see tehing ei läinud läbi. Lõuna-Korea ettevõtjatel õnnestus soetada Sudaanis maad 690 ruutkilomeetri jagu.

Eesti asumine soodsas piirkonnas on toonud endaga üleilmsete ärimeeste, sealhulgas ka hiinlaste huvi kasvu siinse maa vastu. Eesti esindaja FAO juures Ruve Šank ütles, et hiljuti käis siin Hiina delegatsioon ja hiinlasi huvitas just nimelt tootmise arendamine Eestis.

Maa on muutunud kapitalistide, aga ka end siiani kommunistideks pidavate hiinlastele hinnatud ressursiks. Karantininise kinnitusel on see ka loomulik, sest toidu hinnad tõusevad, aga toidu tootmiseks sobilik maakera pindala ei kasva.

Maailmas elab praegu ligi seitse miljardit inimest, neist kolm miljardit absoluutses vaesuses ja ligi miljard kannatab nälja all. Sajandi keskpaigaks kerkib maakera elanikkond FAO hinnangul 9–10 miljardi elanikuni ja sestap kasvab ka toidunõudlus kuni kaks korda.

Sellest hoolimata prognoosib Ruve Šank, et näljaste ja alatoitunute osa maailma kasvavas elanikkonnas kahaneb, ehkki nende hulk jääb samaks. «Viimase kümne aastaga pole õnnestunud seda hulka karvavõrdki vähendada,» tõdes Šank.

Eksperdid on siiski veendunud, et maailm suudab ennast ära toita. Šanki sõnul on küsimus pigem selles, kas seda võimekust ka ära kasutatakse. Toitu võib toota piisavalt, iseasi, kas inimestel on raha toidu eest maksmiseks.

«Maailmas on üks miljard nälgivat inimest, aga samal ajal ka miljard ülekaalulist inimest,» lausus ta. «Kaks miljardit on alatoidetud ja kaks miljardit on ülekaalulised.»