Suured sissetulekulõhed teevad õnnetuks

Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Lisaks sotsiaalsetele ohtudele on ebavõrdsusel ka psühholoogiline mõõde, vahendab Tartu Ülikooli teadusuudiste portaal Novaator.ee.

Ajakirjas Psychological Science ilmuva uuringu järgi on rikaste ja vaeste vahelise ebavõrdsuse vähendamine vajalik inimeste õnnetunde suurendamiseks.

Uuringut juhtinud Virginia ülikooli psühholoogi Shigehiro Oishi sõnul on viimase neljakümne aasta jooksul täheldatud, et suurema võrdsuse korral tunduvad inimesed olevat õnnelikumad.

Alates 1980ndatest aastatest on aga sissetulekute erinevus oluliselt kasvanud, eriti USAs, ning sellega koos on vähenenud rahulolu ja õnnetunne.

Uuringu tulemused peavad paika ligikaudu 60 protsendi ameeriklaste puhul, kes kuuluvad madala ja tagasihoidliku sissetulekuga ühiskonnakihtidesse.

Põhjuste väljaselgitamiseks uurisid teadlased USA üleriigilise sotsiaaluuringu aastatel 1972 kuni 2008 kogutud andmeid. Selle sotsioloogilise uuringu käigus küsitletakse iga kahe aasta tagant kogu riigis juhusliku valiku põhjal 1500-2000 inimest.

Psühholoogid uurisid, kui usaldusväärseteks ja õiglasteks vastanud oma kaasmaalasi pidasid. Vastuste analüüsimisel arvestati ka inimeste sissetulekute suurusega.

Selgus, et sünget tuju ei saa suurema ebavõrdsuse perioodidel seostada kõhnema rahakotiga, kuigi selle omanikul on teistest vähem raha.

Pigem seostub vaesemate ja rikkamate õnnetunde vahel laiuv lõhe tunnetega, et teised inimesed on ebaõiglasemad ja vähem usaldusväärsed, mis omakorda vähendab üldist heaolutunnet.

Huvitavaks osutus ka psühholoogide avastus, et rikkamaid ebavõrdsusest tingitud nukrameelsus ei vaevanud. Näiteks ei mõjutanud sissetulekute ebavõrdus või selle puudumine mingil moel 20 protsendi kõige rikkamate inimeste õiglus- või õnnetunnet.

Oishi sõnul on enamus varasemaid rahulolu ja sissetulekute ebavõrdsust mõõtvaid uuringuid vaadelnud erinevusi rahvaste või riikide vahel.

Tulemused on olnud vastukäivad - osa uuringuid on leidnud, et võrdsema sissetulekute jaotusega riikides ja rahvaste seas valitseb ebavõrdsematega võrreldes suurem õnnetunne, samas pole teised uuringud seda seost leidnud.

Varasemate uurimistulemuste tõlgendamist raskendab asjaolu, et riigid ja piirkonnad erinevad lisaks sissetulekute ebavõrdsusele ka mitmete muude tegurite poolest. Selle uuringu puhul on pikaajalise vaatluse all sama rahvas, mis välistab geograafilised ja kultuurilised erinevused.

Oishi sõnul on siiski selge, et enamuse inimeste õnnetundest hoolides tuleb midagi sissetulekute ebavõrdsuse vähendamiseks ette võtta. Ühe võimalusena näeb ta muuhulgas progressiivset maksustamist.