Osaliselt me juba oleme vabal turul. 30 protsenti tarbitavast elektrist – see tähendab umbes 200 suurtarbijast ettevõtet – ostetakse juba praegu vabalt turult. Nii näiteks võib arvata, et pealinna kava tõsta ühistranspordi piletihinda sisaldab samuti elektrihinna komponenti. Kuid on loomulikult lubamatu, kui elektrihinna tõusu tuuakse ettekäändeks põhjendamatule hinnarallile.
Võime ju mõtiskleda, kas muude kui põlevkivist saadavate energiaallikate kasutusele võtmine tähendaks väiksemat hinnahüpet. Võimalik, et tähendaks, kuid mitte märkimisväärselt väiksemat. Nii on näiteks hüdroelektrijaamas küll tooraine odav, kuid muud kulud suuremad. Tuuleenergia on küll keskkonnasäästlikum ja seeläbi kasulik, kuid mitte odavam. Tuumajaama puhul aga tuleb ehituskuludele liita veel ka varjatud kulud, näiteks valmisolek riketeks.
Loomulikult on energiakandjate läbimõeldud mitmekesisus tervitatav, samuti peaks konkurents lõppude lõpuks alati tarbija huvidest toimima. Meie probleemiks peetakse pigem seni liiga madalana säilinud hinnataset. Kui energeetiline sõltumatus Venemaast on meie eesmärk, siis see ei käi kokku odava hinnaga.
Eesti tarbija jaoks on elektrihinna hüppeline tõus karm paratamatus ja jääb üle vaid loota, et Eleringi prognoos osutub mõnevõrra pessimistlikuks. Oleneb muidugi iga tarbija konkreetsest sissetulekust, kuid ka 30-protsendine hinnatõus, mida seni on elektrituru avanemisega ette kuulutatud, sunniks enamikku väiketarbijaist juba tarbimisvalikuid tegema. Poliitiline otsus on tehtud, protsessid on alanud ning selle tagajärgi ei oska keegi praegu päris täpselt ette näha.
Ainus hea uudis on, et pärast seda hinnahüpet peaks elektri hind stabiliseeruma. Tasapisi tõuseb see küll ka edasipidi, kuid mitte enam nii nagu varem.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2011/05/05/572436t1ha1e5.jpg)