/nginx/o/2011/06/13/625402t1he2af.jpg)
Küsige Rumeenia presidendilt Traian Basescult, millal nad eurole üle minna plaanivad, ja ta vastab teile silma pilgutamata: ikka nagu plaanitud, aastal 2015.
Kui aga veidi edasi urgitseda, selgub, et tähtpäev kujutab endast pigem kasulikku eelarvelist hullusärki, hoidmaks vaos koalitsioonivalitsust, et viimane tuleval aastal toimuvate üldvalimiste künnisel raha tuulde loopima ei kukuks.
Basescu selgitab, et isegi kui Rumeenia kümnendi keskpaigaks rahanduskriteeriumid paika saab, mõeldakse sügavalt järele, kas liitumiseks ollakse ikka tegelikult valmis.
«Eelarvepuudujäägi ja inflatsiooni näitajad on suhteliselt lihtne paika saada,» ütles ta Financial Timesile. «Aga siis tuleb vaadata, kui konkurentsivõimeline on majandus.»
Enamik Kesk- ja Ida-Euroopa maid on asunud oma liitumistähtpäevi vaikselt edasi lükkama.
Poola loobus mõnda aega tagasi paika pandud 2012. aastast ja katsub nüüd kõigile selgitada, et aastakümne keskpaiga peale ei tasuks liiga suuri lootusi panna. Pigem dekaadi lõpupoole, ütleb Poola, jättes endale nii palju vingerdamisruumi, kui vähegi võimalik.
Rahandusminister Jacek Rostowski ütles maikuus, et enne aastat 2019 ilmselt eurot ei tule.
Ungari peaministri Viktor Orbani sõnutsi on liitumine enne 2020. aastat «mõeldamatu».
Tšehhi Vabariik on juba pikemat aega euro suhtes ettevaatusele manitsenud ja teeb seda viimasel ajal üha suurema mõnuga.
«Kui 100-protsendilist Euroopa ühisturgu pole siiamaani olemas, kui nõrgad euromaad peavad doteerima rikkamaid, kui euro saatus on ebaselge – siis pole küll õige aeg liituda,» ütles Financial Timesile Tšehhi peaminister Petr Necas.
Isegi juhtivad euro-entusiastid Leedu ja Läti on ühinemistähtaegadest rääkides üha ettevaatlikumad.
Tulemuseks on, et järgmine liitujate laine, mida oli harjutud ootama kümnendi kespaigas, tuleb ilmselt aastaid hiljem.
Üldse mitte ühinemisest ei räägi ükski riik – kuigi Tšehhi president pani möödunud sügisel ette, et valitsus võiks kaaluda «väljatagurdamist».
Kõik 12 riiki, mis alates aastast 2004 Euroopa Liitu on astunud, on seaduslikult kohustatud võtma kasutusele ka euro – kuigi nad peavad esmalt täitma kriteeriumid, mis annab ajastusega mängimise võimaluse.
Kolm neist – Slovakkia, Sloveenia ja Eesti – on juba sees.
Et euroala kriis viimase aastaga Kreekast Iirimaale ja edasi Portugali on levinud, paneb mõtlema liikmestaatuse varjupooltele. Ning sügavate reformide vajadusele bloki juhtimises.
Ühtlasi jälgivad Ida-Euroopa riigid huviga euroala-väliste riikide käekäiku.
Kaks neist, mis vahetuskursid oma kontrolli alla jätsid (Poola ja Tšehhi), said finantskriisist räsida teistest vähem ja tulid ka kiiremini välja.
Poola säilitas aastail 2008-2009 konkurentsivõime vaatamata sellele, et zloti reaalne kurss kukkus 20 protsenti. Läti aga, mis oma lati euro külge oli ankurdanud, pidi elama üle valuliku «sisemise devalvatsiooni», langetades reaalpalkasid ja hindu – täpselt nagu Kreeka ja Iirimaagi praegu peavad tegema.
Poola keskpanga president Marek Belka ütles maikuus, et et nõrkade euromaade olukord ja oma valuuta euroga sidunud ELi uusliikmete kogemused on pannud Poola valitsuse ühisraha hüvedes kahtlema.
Ta ütles, et odav ja ülikülluslik kapitali sissevool, mille kindel vahetuskurss kaasa tõi, ei tekitanud konkurentsivõimelisemaid ega kaasaegsemaid majandusi, nagu oli loodetud. Peamiselt suundus see kõik ehitusmullidesse.
Isegi «sofistiliste» rahanduspoliitikatega riigid, nagu madala laenukoormaga Baltimaad, ei suutnud hoiduda massilise sularaha sissevoolu destabiliseerivatest mõjudest.
Tšehhi keskpanga asepresident Mojmir Hampl ütles, et mitmel juhul ei edendanud euro kasutuselevõtt reforme, vaid võimaldas «kokkuhoidliku sakslase kombel laenu võtta ja priiskava kreeklase kombel kulutada».
«Keegi ei tea, kuidas eurotsoon tulevikus välja näeb. Ja raske on pulmapäeva paika panna, kui sa ei tea, kuidas pruut välja võib näha,» ütles Hampl.
Copyright The Financial Times Limited 2011.