Ligi: Laari kärpeplaani taga on pinged kaitse-eelarves

Valitsuse pressikonverents. Foto: Peeter Langovits

Rahandusminister Jürgen Ligi leiab, et IRLi esimehe, kaitseminister Mart Laari üleskutse taga vähendada valitsemiskulusid kümnendiku võrra on pinged kaitse-eelarves.

Teie eelarve koostamise käskkirjas on tänavu punkt: kes asutustest korralikult oma eelarvekava ei esita, sellelt võtame eelarve koostamise üldse käest ära. Miks nii kurjalt?

See on ju tegelikult olnud põhimõte kogu aeg, et ühel hetkel peab jonnimised lõpetama ja esitama arvud piirsumma piires. Eelmisel aastal oli meil üks ministeerium, kes ei olnud lõpuni nõus oma käega tõde välja arvutama.

Meie asi on suruda asi raamidesse, mis on kokku lepitud, ja teha seda ausalt ja läbipaistvate reeglitega. Minu puhul võib iga minister kindel olla, et sohki ma ei tee. Piirides tuleb püsida, võib esitada lisataotlusi. Ei saa esitada suuremaid kulusid, kui reeglid ette näevad.

Kuid igal aastal on seda ikkagi tehtud. Mis siis, et ei tohi.

Sel aastal pole see meil enam ka tehniliselt võimalik. Andmete esitamine on elektrooniliselt nii seadistatud, et enam ei saa populaarset mängida.

Mis siis, kui ikkagi tullakse paberile trükitud variandiga?

Meil on oma kord. Selle peale on ka hambaid kiristatud, aga kõik saavad aru, et niimoodi ei saa riiki valitseda. Kui esitatakse unistusi, siis rahandusministri asi on ikka piirsummad, ja siis järgnevad läbirääkimised – sel aastal läbi kogu suve.

Rahaküsimustes käib justkui teatud poliitiliste positsioonide võtmine sügist silmas pidades. Opositsioon kiusab teid Euroopa stabiilsusmehhanismide asjus, teiselt poolt tuleb Mart Laar oma kärpe-ettepanekuga.

Mina seda nii ei defineeriks. Stabiilsusmehhanismi osas on meil pigem hilja ärgatud. See on positiivne, sest selle tegemine valimisteemaks olnuks rumal. Ilmselgelt on nii opositsiooni kui koalitsiooni pädevus siin väga auklik. Selles mõttes on hea, kui on usaldust: me ei tee siin midagi ebamõistlikku. Tasapisi saavad inimesed aru, mis asjad need on.

Mis puudutab Mart Laari üleskutset, siis see on küll väga spetsiifiline kaitsevaldkonna probleem. Neil ei ole lihtsalt raha ja see juhtub sellise propagandistliku kaitsepoliitika puhul, kus kvantiteeti ja teatud hirme eelistatakse kvaliteedile.

See pidi varem või hiljem juhtuma. Vaatamata kulude lisamisele – järgmisel aastal kasvavad need kahe protsendini SKTst –, ikkagi pitsitab. Kulud on lukku löödud, aga kogu aeg ehitatakse aina suuremat ja aina rohkem. See ei ole tegelikult kaitsepoliitiliselt mingi väljapääs ja lõpeb varem või hiljem rahaprobleemidega.

Nüüd tehakse siis kaitseministeeriumis tsiviilpool – väljapoole suunatult – selleks, kellelt saab raha võtta. Ma ei ole küll kindel, et kõik välisesindused on seal põhjendatud ja efektiivsed, aga selles on väga tugev propagandistlik element. Mingit uut lahendust sellest ei tule.

Kas see, et kaitseministeerium kavatseb välisesindajaid vähendada, on propagandistlik?

Ei, seda ma mõistan. Ma ei ole üldse kindel, et need inimesed on piisavalt koormatud. Aga kui rääkida kümneprotsendilisest personalikulude kärpest tsiviilpoolel ja samal ajal ajada militaarpoolel taga kvantiteeti, siis need asjad on ikkagi omavahel seotud. Kui ostad relvi aina juurde, üritad suurendada koosseise ja laovarusid, siis see nõuab väga palju raha. Aga väljapääs ei ole ka selles, et teeme kaitseministeeriumi tühjaks.

Kui Laar leiab kaitseministeeriumis kümme protsenti üleliigseid inimesi, kas keegi siis takistaks teda neid koondamast?

Kui ta need leiab, jõudu talle. Siin ei saa olla mingit kriitikat rahandusministri poolt. Aga suur raha ei ole mitte seal, vaid kaitsepoliitilistes valikutes. Kui on hõigatud välja aina kasvavad koosseisud, siis ei lahenda riigiametnike vähendamine kümne ega ka 50 protsendi võrra tegelikult rahaprobleeme.

Laar pakkus kärpe välja kohe laiemalt. Et kui meie oleme sunnitud seda tegema, tehke juba siis teie ka.

Loomulikult. Ma saan aru, et ta viitab oma revolutsioonilisele minevikule, kuid sellised signaalid ei saa olla kogu riigisektori suhtes praktilised. Väga paljudes kohtades on õhk ammu välja lastud.

Kuid et ei jääks vale mulje – kõigis ministeeriumides püütakse sisemist efektiivsust suurendada. Koondame kokku tugiteenuseid, et ministeeriumid tegeleksid ikkagi põhitegevusega. Kõiksugu hanked, finantsarvestused, personaliarvestused, IT-lahendused peaksid tootma tõhusust ja vähendama survet põhitegevuse eelarvele. Loomulikult käib see ka kaitseministeeriumi ja kaitseväe kohta.

Kuid otsida ühest nurgast väga suurt võitu, see ei ole mingi universaalne lahend. Meil on juba tekkinud surve parimatele spetsialistidele ja me ei tahaks neid kaotada. Kümme protsenti – see on ikkagi masuaegne retoorika, eriti kui seda kasutada ainult ühe väikese osakese kohta kaitsevaldkonnas.

Reaktsioon oli ju selgelt negatiivne isegi IRLi juhitud ministeeriumidelt.

Meenutame masuaega. Me tegime siis kaheksa- ja üheksaprotsendilisi laineid – nüüd siis tõstame järsku kümnele? See ei ole õige signaal. Seda hirmutamist ei ole vaja. Sama kokkuhoidu võib tekitada suundades, mida me juba niigi ajame – uus avaliku teenistuse seadus ja tugiteenuste tsentraliseerimine.

Mis on 2012. aasta eelarves teie hinnangul kõige põhimõttelisemad muutused?

Ega selgi aastal ju enam tugevat masueelarvet ei ole, aga samas on sees mõnede masuaegsete meetmete kulud, mis tuleb kinni maksta. Näiteks teine pensionisammas, mis on päris suur tükk. Tuleb ka haigekassa tuua vaikselt välja tugevast miinusest – tervishoiukulud kasvavad päris palju, ent ikkagi peame ots otsaga kokku tulema. Masuajal sai seal leppida teatud ajutise lõdvendamisega, aga nüüd külmutame pigem tegevuskulud ja maksame kriisi võlgu.

2012. aasta majanduse üldine vaade on hea. Majanduse struktuuri ümberkorraldamine rõhuasetusega ekspordile ei tooda küll veel sama palju makse, aga perspektiiv on positiivne.

Kas teile on arusaadav, miks Soomes tekitas Portugali abistamine nii suurt vastuseisu, et valitsust pole siiani kokku saadud, Eestis oli aga vaid väike debatikene arupärimisel riigikogus?

Soome on ikkagi Euroopa Liidus netomaksja. Neil on väga pragmaatiline põhjus olla nõudlikum, meie aga ei saa ka kõige halvema stsenaariumi korral rääkida pealemaksmisest. Me saame tagastamatut abi ja võtame väiksemas summas kohustusi.

Soomes on lisaks ka parteide näopäästmise probleem. Küsimus langes valimiseelsesse aega, seal oli üks erakond, kes väljendab ilmselt teatud olulisi meeleolusid ühiskonnas. Nende funktsiooniks jäi seda üles kloppida. Nõrgema positsiooniga olid sotsid, kes püüdsid sama rada pidi oma reitingut päästa, aga praegu usun, et nende puhul on peamine oma näo säilitamine maksupoliitikas.

Eesti kohta võib öelda, et isegi praegune opositsioon on käitunud selles osas mõistlikult, ei nori lihtsalt niisama.

Kui Edgar Savisaar nüüd teeb tulevast aastast ise maamaksu kaotamisega koduomanikele sisuliselt sedasama, mida riik plaanis aastal 2013 ühes kompensatsiooniga omavalitsustele, kas riigil on siis veel põhjust Tallinnale midagi kompenseerida?

See on otsustamise küsimus. Väga populistlikus õhkkonnas on raske ratsionaalseid vastuseid anda – selge, et käib üks võidujooks hea sõnumi toomise nimel. Mina olen kogu selle maamaksupopulismi suhtes olnud hästi kriitiline, aga praegu olen jäänud vähemusse ja pean leppima nende otsustega, mis vastu võetakse.

Minu eelistus oleks kindlasti olnud nõuda omavalitsustelt konkreetsemat koduomanike huvide teenimist teenusega. Tallinna probleemi oleks saanud lahendada koefitsientide muutmisega. Kuid nüüd jääb eliitrajoonidel üldse panustamata omavalitsuse teenustesse. Ma arvan, et tallinlaste probleem pole mitte niivõrd maamaks kui näiteks lumekoristus. Aga mida sa siis küsida saadki, kui sa ei maksa maamaksu.

Iseendast – need, kes kaotasid maamaksu eesmärgiga meelitada teistest omavalitsustest juurde tulumaksumaksjaid, ei peaks minu arust saama maamaksukompensatsiooni nendesamade omavalitsuste arvel, kellelt nad tulumaksumaksjaid ära meelitasid. Sellise maksukonkurentsi puhul ühiskond jõukamaks ei saa ja sellist kompenseerimist ma ei pea mõistlikuks.

Kas 2012. aasta eelarvele saaks panna ka mingi lühikese ja lööva nime, nagu meil on kunagi olnud näiteks «Jaak-kurat-jalad-põhjas-eelarve» ja muid selliseid?

Mul on igasugu epiteetidest paragrahvides juba nii kõrini, nii et ma hoiduks küll eelarvele mingeid silte peale panemast. Aga küllap poeedid siin sekkuvad ja mingi võimaluse leiavad.