/nginx/o/2011/06/11/623066t1hc16e.jpg)
Mullune kurb kogemus puhkuse ajal hinge heitnud rõdumaasikatega sundis sel aastal otsima vahendeid, mis kastaksid toa- ja rõdutaimi ka siis, kui inimest juures pole.
Katse kastmissüsteemidega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Leidsin sellised automaatsed kastmissüsteemid juhuslikult tavalisest toidu- ja esmatarvete kauplusest. Valida oli kahe süsteemi vahel ja kuna nende hinnad ei ületanud paari-kolme eurot, otsustasin katsetada mõlemat.
Esimese süsteemi on valmistanud Rootsi firma Bröderna Nelsons ja kogu toode koosnes ühest vett imavast nöörist ning helerohelisest kummivoolikust selle ümber. Selliseid vooliku sisse topitud nöörijuppe oli ühes pakis kokku viis. Teise süsteemi olid välja mõelnud hiinlased ja asi koosnes koonusest, korgist ja peenikesest voolikust. Neid oli ühes pakis kaks.
Et aru saada, kuidas neid kummalisi kastmissüsteeme kasutada, lugesin hoolikalt ja mitu korda juhendid läbi. Algus oli mõlemal ühesugune: need tuli vette likku panna. Rootslaste nöörisüsteem pidi vees ligunema 12 tundi, hiinlaste koonus aga 15 minutit.
Hiinlaste koonuse paigaldasin esimesena. Leotatud koonus tuli vett täis panna, kork peale ja mulda pista, korgist jooksma hakkav voolik läks aga veepurki. Rootslaste nöörisüsteemi paigaldamine oli veelgi lihtsam – üks nööriots mulla alla ja teine veepurki. Vett panin mõlemasse purki pool liitrit ja jäin siis ootama.
Järgmisel hommikul polnud veetasemes mingit muutust, hiinlaste leiutise purgis ehk õige pisut, nii millimeetri-paari võrra. Selline imeaeglane imbumine käis kaks nädalat ja kuna selle ajaga polnud kumbki veepurk tühjaks saanud, otsustasin paigaldamisrituaale korrata.
Vannitasin kastjad uuesti ära ja pistsin taas mulda. Nüüd hakkas asi edenema ja hiinlaste leiutise purk sai tühjaks mõne päevaga. Ka rootslaste süsteem näis hoogsamalt töötavat. Praeguseks on töötempo taas aeglustunud.
Kuna mul on puhkuseni veel mõni nädal, jõuan endale ehk selgeks teha, kuidas neid päris kindlalt tööle panna. Aga kas nendele ikka päris loota saab, on kahtlane. Väikseks lohutuseks oli hiljuti samateemalisest artiklist loetud spetsialisti arvamus, et selliste kastmissüsteemidega kulubki vähem vett, sest see jõuab otse sügavale taime juurteni. Samas soovitas temagi kastmissüsteeme enne tegelikku puhkusele minekut katsetada ja uurida.