Margus Kingisepp: tarbija valikuvabadusest keemilises maailmas

Foto: Eero Barndõk

Tarbijal tasub üle pea kasvanud keemilises maailmas kasutada ikka vana head talupojamõistust ja tarbida eelkõige neid tooteid, mille koostisosad olid tuttavad juba meie vanavanematele ning mille nimetusi paindub keel ka välja ütlema, kirjutab Margus Kingisepp.

21. sajandi inimest ümb­ritseb keemiline maailm. Tööstuslikult toodetud kemikaale kasutatakse kaasajal kõikjal inimtegevuse sfäärides toiduainetest mobiiltelefonideni. Kõigi inimese loodud keemiliste ühendite täpset hulka tõenäoliselt ei teatagi.

Ainuüksi värvainete osas tuntakse vähemalt 40 000 tootenimetust. Keemiatööstuse võimas areng viimastel aastakümnetel on oluliselt muutnud meile pakutavate tarbekaupade ja toiduainete koostist ja iseloomu.

Naturaalsest toorainest toodete asemele ja kõrvale on ilmunud suures ulatuses sünteetilisi tooteid. Meediat ja internetifoorumeid jälgides võib märgata, et inimesed tunnevad järjest rohkem muret selle üle, kuidas mõjutavad tehisaineid sisaldavad tooted meie tervist. Üha jälle leitakse kaubandusest inimesele ohtlikke tooteid, mis tuleb käibest kõrvaldada.

Viimastest tõsisematest toidu­skandaalidest võib nimetada munadest ja sealihast dioksiini avastamist Saksamaal ning piimatoodetes sisaldunud melamiinist tingitud mürgitusi Hiinas.

Eelmisel kuul ilmus presidendi­proua Evelin Ilveselt Facebookis väike, kuid tähelepanuväärne sõnum, milles vihjati sellele, et suhkrut sisaldav tööstuslik toit ja selle «maitsvaks» muutmise meetodid võivad tegelikult hävitada meie tervist. Sellised uudised sunnivad inimesi küsima, kas toidu ja tarbekaupade ohutusega on ikka kõik korras?

Nõukogude Liidus valitsenud kroonilise kaubadefitsiidi ja keemiatööstuse tagasihoidliku taseme tingimustes oli keemiliste ühendite kasutamine võrreldes arenenud läänemaailmaga suhteliselt tagasihoidlik.

Võrreldes praegusega säilisid 1980. aastatel toiduained enamasti lühikest aega ja olid ka väljanägemiselt väheatraktiivsed. Koos turumajanduse saabumisega ujutati meie kaubandus üle tuhandete kauasäilivate, erksavärviliste ja hästilõhnavate toodetega, mis rahuldasid rahva tarbimisnälga.

Suur oli inimeste imestus, kui märgati esimesi värvilises foolium­pakendis keekse, mille säilivusajaks oli märgitud terve aasta, võrrelduna seniste kodumaiste keekside mõnepäevase säilivusajaga. Sellised tooted sisaldasid lisaks tuntud komponentidele senitundmatuid E-tähisega numbreid.

Kõik toidus kasutatavad E-koodiga algavad lisaained on Euroopa Liidus ametlikult heaks kiidetud ning loetud toiduainetööstuses kasutamisel turvaliseks.

Tarbimist edendavad kaasajal meele­organite ärritamise kaudu lisa­ainetena maitsetugevdajad, suitsuaroomid, toiduvärvid ja muud keemilised ühendid. Ehtsat suitsutatud liha võib suurpoodides tänapäeval väga harva kohata, tunduvalt suurema tõenäosusega leidub kunstliku suitsuaroomiga töödeldud lihatooteid.

Ostes poest ilusaid musti oliive, võib ühel hetkel avastada, et need on hoopis happega keemiliselt töödeldud rohelised oliivid. Külmutatud pirukatainast, mis on toodetud taimsete rasvade baasil, võib mõnikord leida üllatusena sellise lisaaine, mis annab tootele ehtsa või maitse.

Lihale annab ilusa punase värvuse selles kasutatud säilitus­aine naatriumnitrit. Apelsinimaitselises marmelaadis võib apelsini maitset tekitada pelgalt keemiline tehislik lisaaine. Mõningais kommides võib tunda looduslikest tunduvalt intensiivsemaid maitseid. Loetelu võib pikalt jätkata.

Mõne toote osas on keemiliste ühendite kasutamisel ette nähtud ohustatud tarbijate hoiatamine. Nii on energiajookidel avaldatud hoiatusi, et selle tarvitamine võib olla ohtlik rasedatele ja lastele.

Alates 20. juulist 2010 kehtib kohustus avaldada lastele pakutava toidu pakendil, milles sisaldub nn aso­toiduvärve, teave selle kohta, et toode võib avaldada kahjulikku mõju laste aktiivsusele ja tähelepanuvõimele.

Nendele tarbijatele, keda hoiatustes ei ole mainitud, on jäetud võimalus ise toote ohuriske hinnata ja valikuvabadus tarbimisotsuse langetamisel. Inimestele mõeldud toiduainetes on lubatud rohkem lisa­aineid kui koera­toidus, sest erinevalt inimesest puudub koeral valikuvabadus otsustada, millist toitu eelistada.

Tööstused on lisaainete ülilaialdast kasutamist õigustanud sellega, et kauplused nõuavad toidult pikka säilivusaega. Nii võib tänapäeva pagaritoodetes lisaks traditsioonilistele koostisosadele leida teinekord taimseid rasvu ja ka mitmeid säilitus­aineid. Kes on kodus ise leiba küpsetanud, võib samas kinnitada, et selline leib säilib säilitus­aineta kauem kasutuskõlblik kui poes pakutav.

Maitsetugevdajate kasutamise ühe põhjusena on toidutehnoloogid välja toonud, et masstootmise ja tööstusliku töötlemise juures kaotab tooraine oma algupärase maitse, mille puhul loomuliku maitse taastamiseks tulebki rakendada kunstlikke võtteid.

Rõhutatud on ka vajadust pakkuda hinnatundlikule tarbijale soodsamaid lahendusi. Nii võib vaniljekuparde asemel kasutada magustoitude maitsestamiseks odavamat vanilliini. Rasketel sõjaaegadel asendas suhkrut kivisöest keemiliselt aretatud sahhariin.

Ka jalanõud ja riided, mida me igapäevaselt kanname, pole alati ohutud. Nendest on leitud keemilisi aineid, mis põhjustavad vähki, nahalööbeid ja erinevat liiki allergiaid.

Alles aprilli viimasel nädalal avaldati Euroopa Liidu ohtlike tarbijatoodete hoiatussüsteemis RAPEX teade, et Eestis tõkestati naistekingade importimine, mille valmistamisel oli kasutatud dimetüülfumaraati. Nimetatud keemiline ühend on juba 2009. aasta maist Euroopa Liidus täielikult keelatud.

Keemia ründab ka seal, kus me seda aimatagi ei oska. Näiteks kui veetorusid on parandatud epoksiidiga, ei ole välistatud, et joodavas vees sisaldub bisfenoole ja ka muid kemikaale. Ka võib bisfenoole sisaldada paberist kassa­tšekk, mille saate ostu tõendina kauplusest.

Keemiline ühend bisfenol A häirib hormoonide tööd, võib lisada vähiriski, põhjustada enneaegset puberteeti, hüperaktiivsust, diabeeti ja immuunsüsteemi häireid.

Kõrge elatustasemega Euroo­pa riikides on «keemiarünnakule» vastureaktsioonina viimastel aastatel taas au sisse tõusmas looduslikud toorained. Hiljuti lahvatanud «piimasõja» tulemusena nõutakse nüüd tootjatelt töötlemata ja pastöriseerimata toorpiima. Ka on Euroopas tunduvalt kasvanud viimase aasta jooksul traditsioonilise või läbimüük.

Töödeldud valmistoiduainete ja nn light-toodete populaarsus näitab selget langustrendi. Taani on juba täielikult keelustanud transrasvade kasutamise, mida võib meil veel paljudest toodetest leida nimetuse all «tahkestatud taimsed rasvad».

Tarbijate tugeva surve tõttu pakuvad juba mitmed lihatööstused alternatiivse valikuna uudis­tooteid, mis näevad välja luitunult hallid ja millele pole lisatud kunstlikke maitsetugevdajaid nagu E621.

Olukorra tõsidust on mõistetud ka Euroopa Liidu tasandil, kus viimasel aastakümnel on astutud mitmeid olulisi samme keemiliste ühendite leviku üle kontrolli saavutamiseks.

Toiduainete, kosmeetikatoodete ja muude tarbijakaupade ohutuse tagamiseks on vastu võetud arvukalt kohustuslikke õigusakte. Kõige olulisemaks nende seas võib pidada 2006. aastal vastu võetud otsekohalduvat nn REACH määrust, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist.

Selle määrusega pandi vastutus kemikaalide ohutu kasutamise eest tootjale. Määrus annab nüüdsest võimaluse tutvuda kemikaalide kohta käivate andmetega kõigile asjast huvitatud isikutele. Nimetatud määrusest lähtudes asutati kemikaalidega seotud teabe haldamiseks Euroopa Kemikaaliamet (ECHA), mille asukoht on Soomes.

Kemikaaliamet peab keemiliste ühendite nimekirja, kus on loetletud Euroopa Liidus käitlemiseks täielikult keelatud keemilised ühendid ning sellised ühendid, mille kasutamine on lubatud loa alusel. Ohtlike kemikaalide kohta saab igaüks teavet Euroopa Kemikaaliameti kodulehelt http://www.echa.europa.eu.

Lisaks keelatud ainete nimekirjale võib tarbijat huvitada ka nn kandidaatnimekiri, kuhu kantakse alates 2008. aastast need keemilised ühendid, mis võivad potentsiaalselt põhjustada vähki, koguneda organismi või omada mürgiseid kõrvalmõjusid.

Muu hulgas on selles nimekirjas naha parkimisel kasutatavaid aineid, mitmed värvained, veepudelites ja plastist säilituskarpides kasutatavad bisfenoolid, samuti ftalaadid, mida kasutatakse peamiselt plasti pehmendajatena ja kosmeetikavahendites. Praegu on nimekirjas üle 45 ühendi ning nimekiri täieneb pidevalt.

Toote importijal on kandidaatnimekirjas olevate kemikaalide osas kohustus teavitada sellest järelevalveasutust enne toote käibesse laskmist.

Tarbijal on õigus teada, milliseid ohtlikke kemikaale (mis on autoriseerimisele minevate ainete kandidaatainete nimekirjas) müüdavad tooted sisaldavad. Sellekohase teabe peab kaupleja tarbijale viimase nõudmisel andma hiljemalt 45 päeva jooksul.

Samas ei tea keegi, kui palju võib veel olla potentsiaalselt ohtlikke aineid, mis peaksid kandidaatnimekirja kuuluma. Kogu aeg luuakse uusi keemilisi ühendeid ning nende kahjulik mõju inimese tervisele ja keskkonnale ilmneb sageli alles aastate, kui mitte aastakümnete möödumisel.

Ühe keemilise ühendi ametlikul keelamisel ohtlikkuse tõttu võidakse see tootes asendada mõne uue ühendiga, mille mõju ei ole veel lõpuni selgitatud. Siinkohal võib paralleele tõmmata sportlaste kasutatavate dopinguainetega. Jätkuvalt avastatakse uusi sportlikku võimekust tõstvaid ühendeid, mida ei ole veel keelatud ainete nimekirja pandud.

Lisaks ametlikule Euroopa Kemikaaliameti nimekirjale peab mitteametlikku nimekirja potentsiaalselt ohtlikest kemikaalidest sõltumatu rahvusvaheline ühendus ChemSec, kelle kandidaatnimekirjas on praegu üle 350 keemilise ühendi (avaldatud veebilehel www.chemsec.org). Kandidaatnimekirja koostamisel on lähtutud samadest põhimõtetest, mis on aluseks võetud Euroopa Kemikaaliameti nimekirja puhul.

Siseriiklikult reguleerib Eestis kemikaalide käitlemist ja turustamist kemikaaliseadus. Eelmise aasta oktoobris jõustus Eestis toote nõuetele vastavuse seadus, mis kehtestab üldised ohutusnõuded tarbijakaupadele, välja arvatud toiduained.

Nimetatud seadusest tuleneb tootja üldine kohustus anda tarbijale asjakohast informatsiooni, mis võimaldaks hinnata toote võimalikke ohte selle tavalise või mõistliku kasutusea jooksul. Regulatsioonist lähtudes on tarbijal õigus saada tootjalt süvendatud teavet tootes (näiteks ehitusmaterjalid, sünteetilised vaibad, plasttooted jms) kasutatud keemiliste ühendite võimalike kahjulike mõjude kohta.

Teavituskohustus annab tarbijale ratsionaalse riskide hindamise võimaluse ja jätab valikuvabaduse. Tarbijakaitseseaduse kohaselt on tarbija üheks põhiõiguseks saada ainult selliseid kaupu ja teenuseid, mis on ohutud tarbija elule, tervisele ja varale.

Kehtiva kemikaale puudutava regulatsiooni üheks probleemiks võib pidada seda, et piiratud on küll lisaainete kasutusmäärasid ja lubatud kasutusvaldkondi, kuid mitte ühes tootes koos kasutamiseks lubatud lisaainete hulka.

Müügilt võib leida ka selliseid toiduaineid, kus on kasutatud üle kahekümne E-lisaaine. Nende omavahelisi koosmõjusid ei ole seni väga põhjalikult uuritud. Mõningate lisaainete koos kasutamisel on siiski juba tuvastatud võimalik oht inimese tervisele.

Nii on alates 2008. aastast osa karastusjookide tootjaid kõrvaldanud jookidest säilitus­ainena tuntud naatriumbensoaadi (E211), mis takistab joogis pärmi ja hallitusseente tekkimist. Koosmõjus askorbiinhappega (E300) arvatakse sel olevat vähki tekitav toime.

Tarbija on toodete ohtlikkuse hindamisel võrdlemisi abitu ning peab usaldama kaupmeest või tootjat, sest tal endal pole mingit võimalust pakutavaid tooteid kontrollida.

Näiteks puudub tarbijal väljaspool kodu söömas käies teave pakutava toidu valmistamiseks kasutatud toorme sisu ja päritolu kohta, sest erinevalt kaupluses müüdavast tootepakendist ei nõuta restorani ega koolisöökla menüüs toidus sisalduvate keemiliste ühendite väljatoomist.
Keemiatööstus areneb nii kiiresti, et järelevalve ei jõua sellele järele.

Paljude keemiliste ühendite tuvastamiseks vajalike analüüside tegemine nõuab ülikallist tipptehnoloogiat ning on samas kõrge maksumusega, mistõttu ka rikkad riigid saavad seda omale ainult pisteliselt lubada. Väga vähe on siiani kontrollitud tekstiilides sisalduvate kemikaalide ohtlikkust.

Tarbijal tasub üle pea kasvanud keemilises maailmas kasutada ikka vana head talupojamõistust ja tarbida eelkõige neid tooteid, mille koostisosad olid tuttavad juba meie vanavanematele ning mille nimetusi paindub keel ka välja ütlema.

Margus Kingisepp on toote ohutuse ja tarbijaõiguse õppejõud Tartu Ülikoolis