Andres Arrak: Euroopa pehme kõhualune mädaneb

Foto: Corbis / Scanpix

Meeldib eurooplastele seda tunnistada või mitte, ent vananev ja heaoluga ära hellitatud Euroopa marginaliseerub nii demograafiliselt kui ka majanduslikult niikuinii, leiab majandusteadlane Andres Arrak.
 

Paradoksaalne, et Euroopa on hakanud kartma ja surmaohtu nägema eurointegratsiooni algidees – vabas ja ühises turus ning ühises rahas. Ühelt poolt kardavad eurooplased kasvavat konkurentsi odavalt tootvast Aasiast.

Teiselt poolt kardavad nad odavat tööjõudu uutest liikmesriikidest. Kolmandaks kardavad nad angloameerikaliku liberalismi sissetungi oma ülereguleeritud sotsiaalsesse heaolukorraldusse. Laenatud tarbimisel (rohkem on alati parem) põhinev ühiskonnamudel ja majandusteooria on end ammendanud.

Kogu hirmkallis poliitiline (loe: sotsiaalne) «pealisehitus» kasvas peale ju alles hiljem. Juba koolipapa Maurus teadis, et «sotsia- võrdub sotsio-», või oli see vastupidi. Nüüdseks on algideest saanud koll, millega lapsi magama hirmutada.

Poliitkorrektne (Ameerikast imporditud) roosamannalõhnaline sotsialismiudu, mis sallib kõiki elujõuetuid ekstreemeluvorme ,on sunnitud peeglisse vaatama ja leppima vastusega küsimusele «Kes on kaunim kogu maal?». Ärahellitatud lehelugejale teadmiseks: vastus on küsijale masendav. Enesepettus on enim harrastatud pettuse vorme. Olgem ausad, peegli ees valetame endile kõige sagedamini. Lausa igal hommikul.

Veel üks asi on jalgadelt pea peale pööratud. Pool sajandit tundsid Lääne-Euroopa riigid Ida-Euroopale kaasa, et nood ei saa nautida head elu kindlustavat turumajandust, olles samal ajal (õigustatult) uhked oma saavutuste üle ning andes oma üleolekut (õigustamatult) idapoolsetele ka igal võimalikul juhul tunda.

Viimasel ajal on lood vastupidi – idapoolsed, olles (turu)majanduse vabaduse maitse suhu saanud, püüavad taaslevitada vaba turu ideoloogiat läänes. Lätit kõrvale jättes tundub, et Eestil on oma lääne- ja põhjanaabritele mõndagi turumajanduslikku tõde õpetada.

Majandusteadus õpetab üheselt: konkurents on hea (mitte vigadeta) ning selle puudumine ja protektsionism on halb. Kommunistlikust eksperimendist puutumata jäänud riigid on oma tänasele jõukuse peapõhjusele aga selja pööranud ja asunud kaitsma turujõudusid piiravat (rahandus)ideoloogiat.

Ei tulene ju Eesti suhkrutrahvgi millestki muust kui turujõudude eiramisest ELi poolt, kes propageerib vähemalt sõnades vaba turgu ELi sees, küll aga mitte väljaspool ELi piire. Ei ole juhus, et Prantsusmaa on maailma teine ja Euroopa esimene suhkrupeedikasvataja. Ja eestlastel tuleb prantsuse suhkrupeedikasvatajate dotatsioonid kinni maksta. Nii nagu ka Saksa pankade Kreeka laenud.

Kõik need foobiad kokku loovad õhustiku, kus keskmine eurooplane ei tea enam, millise nurga tagant järgmine hoop tuleb. Ja seepärast on ta igasuguse status quo muutmise vastu isegi siis, kui see pikas perspektiivis Euroopale kasuks tuleks. Vasakpoolsed kardavad sotsialismi kadu ja konkurentsi ehk «nähtamatut kätt».

Parempoolsed ja natsionalistid kardavad immigrante ning näevad tihedamas integratsioonis ohtu oma liberaalsuseoaasidele, mida on õnnestunud hapra potitaimena ülisotsiaalses õhkkonnas üles kasvatada ja elus hoida.

Ametiühingud kardavad oma võimu kärpimist, töönädala pikendamist ja privileegide kadu. Muide: Kreeka reforme ilma ametiühinguid laiali saatmata ilmselt teha ei õnnestugi. Pensionärid kardavad pensioniea tõstmist. Mis sest et iga liik, mis ei paljune, sureb välja. Ideoloogia «vähe lapsi ja vara pensionile» on Euroopas laialdaselt juurdunud.

Katse süsteemi murda päädis Prantsusmaal massiliste eutanaasialike bakhanaalidega. Vanad riigid kardavad uusi, kuna need ühelt poolt ei respekteeri vanade aktsepteeritavaid tõdesid ja teiselt poolt elavad vanade arvel.

Praegu pole üheselt selge, kes kelle arvel ikka tegelikult elab. Uued kardavad, et vanad suruvad neile peale kõrgemad maksud ja tööturgude regulatsiooni, lämmatades selle värske õhu tunde, mida nad on veidi aega tunda saanud.

Ja keskmise eurooplase jaoks tundub ikka kõige kindlama moodusena probleemidest lahti saada teha nägu ja uskuda, et probleemi ei ole olemaski. Peegelpilt kohutab. Parimal juhul püütakse ühitada ühitamatuid asju. Viimasel kümnendil on Brüsseli majandusteadlaste suus hakanud levima ingliskeelne sõnamoodustis flexicurity. Moodustub see kahest sõnast: flexibility ehk (majanduslik) paindlikkus ja security ehk (sotsiaalne) kaitstus.

Püüd ühendada angloameerikalikku majanduslikku paindlikkust ehk turu võimet ise enesega hakkama saada Euroopa sotsiaalse mudeli alustalaks oleva sotsiaalse kaitstusega on ette määratud ebaõnnestumisele. Iseasi, kuidas seda kaitstust tõlgendada. Kreeka majandus- ja sotsiaalmudel ei ole tänapäeval ei paindlik ega kaitstud.

Olen nõus Märten Rossiga, kes hiljaaegu Postimehes väitis, et Kreekal pole vaja restruktureerida (loe: reformida) pelgalt laene, vaid majandust laiemalt. Minu täiendus Rossile oleks: reforme vajab Kreeka ühiskond laiemalt. Tegelikult kogu Vahemere ja Mandri-Euroopa vöönd.

See, et inimesi majandustsükli ja majanduse struktuurimuudatuste tõttu aeg-ajalt vallandatakse, on nii loomulik kui paratamatu. Ameerika paindlik tööturg tagab neile ajutiselt üleliigseks ehk töötuks osutuvatele inimestele töö väga kiiresti. Õigus ja võimalus saada tööd moodustavad suure osa lombitagusest kaitstusest – kui sul on tööd (st raha), siis on see garantii osasaamiseks sotsiaalsetest hüvedest.

Euroopas tähendab kaitstus garanteeritud lühikest töönädalat ja kui halvasti läheb, siis pikka ja suurt töötu abiraha. Järeldus: angloameerika riigid väärtustavad rohkem erainitsiatiivi ja võimalust saada ümberkoolitust ja tööd, paljud Euroopa riigid eelistavad sotsiaalseid garantiisid ja valitsuse hoolitsust.

Kumb mudel on elujõulisem ja efektiivsem, seda on näidanud viimased kümmekond aastat ja näitab kindlasti ka lähem ja kaugem tulevik.

Euroopa on kõike muud kui ühtne. Jagunemine «vanaks» ja «uueks» Euroopaks, kus esimesed tähistavad sotsiaalse turumajanduse ideede ja sotsiaalset kaitstust ning teised deregulatsiooni ja konkurentsile avatuse propageerijaid, on õigustatud vaid osaliselt.

Euroopasse kuulub mitu maailma kõige vabama majandusega riiki. Euroopa riigid on ühed maailma kõige konkurentsivõimelisemad. Euroopa on rikas, Euroopas on hea elada. Seniks, kuniks!

Meeldib eurooplastele seda tunnistada või mitte, ent vananev ja heaoluga ära hellitatud Euroopa marginaliseerub nii demograafiliselt kui majanduslikult niikuinii. Euroopa muutub umbes ühe põlvkonna vältel heaolukantsist ning majanduslikust ja poliitilisest superjõust maailma mastaabis suhteliselt vähetähtsaks piirkonnaks. Demograafia mõju on hullem kui tuumasõja ja aidsi oma kokku.

Atlandi ookeani asemel maailma sisemereks muutuva Vaikse ookeani koostööd tegevad ja integreeruvad vastaskaldad arenevad tänapäeval tempos, mis ei jäta vananevale, uute ideede defitsiidis ning majandusliku paindumatuse, stagneerunud majanduspoliitika, madala tootlikkuse ja võlakriisi küüsis olevale Euroopale suuri šansse rahvusvahelises konkurentsis ellujäämiseks.

Euroopa tervikuna ei kuulu tänapäeval maailma kiireimalt edenevate, innovaatilisemate ega konkurentsivõimelisemate piirkondade hulka. Seda tõdesid juba 2000. aasta aprillis Lissabonis kokku tulnud Euroopa liidrid. Kümme aastat hiljem on Euroopa jätkusuutlikkus veelgi suurema kahtluse all.

Euroopa paigaltammumine ja suutmatus põhimõttelisi reforme läbi viia on muutmas globaalmajanduslikke ja geopoliitilisi jõujooni kogu maailmas. Majanduse soikumine võib viia killustumiseni või halvimal juhul ELi lagunemisele, see aga kahjustab euroliidu ambitsioone mängida suurt rahvusvahelist rolli. Euroopa vajab reforme.

Euroopa riigid peavad kohandama oma tööjõudu, reformima sotsiaalsüsteemi, haridust ja makse ning majutama kasvavat immigrantide hulka või neid ootab ees pikaldane majanduslik seisak.

Lihtne on olla sõber ja hästi läbi saada, kui kõik läheb hästi. Kui tekivad suuremad probleemid, on vastastikused süüdistused ja peretüli kerge tulema. Siit kurb uudis eestlastele: tere tulemast rikaste ja ilusate klubisse!

Saksa-Prantsuse heaoluriigi ennatlik rakendamine neis tingimustes on enne arengut pidurdav kui soodustav tegur. Väike «vana Euroopa» võib kahaneda isegi väiksemaks, kui oli 1957. aastal söe- ja teraseliit.

Vanad heaoluriigid koonduvad selle stsenaariumi järgi veelgi tihedamalt üksteise ümber, et kaitsta «viimse veretilgani» seda heaolusaart, mida iseloomustab kaitstus, kõrge tööpuudus, madal tootlikkus ja majanduslik stagnatsioon. Kapital hakkab piirkonnast välja voolama.

Euroopa Keskpank on sunnitud euro langemisel intressi tõstma või võlakriisist väljatulekuks raha juurde tükkima ning kohalikud investorid hakkavad raha paigutama mujale kui Vahemere vööndi võlakirjadesse. Raha tervikuna võttes ei ole loll, erinevalt mõnede riikide valitsustest või keskpankadest.

Euroopa (euroliit) läheb edasi ilma Kreekata. Kuna kreeklaste «ei» mõistlikule majandamisele on praegu piisavalt veenev, võib see neid isoleerida järgnevatel läbirääkimistel reformistide positsioonidest. Mis ei tähenda, et Euroopa ei võiks ilma Kreekata edasi areneda.

Euroopa integratsiooniprotsessi on küll kujutatud mõeldamatuna ilma Kreekata. Ent globaliseerunud maailmas, kus Hiina, India ja Ladina-Ameerika muutuvad üha domineerivamaks, ei suuda ükski Euroopa riik eraldivõetuna, isegi mitte Saksamaa, osutuda sündmuste käiku ainumääravaks jõuks.

Euroopa kolmas stsenaarium (šokiteraapia) on kõige tõenäolisem ja ühtlasi ka kõige huvitavam. Selle stsenaariumi kohaselt kestab segaduste periood kuni järgmise, kolmanda kriisiriigi tekkimiseni. «Ei»-pooldajate ülekaal suureneb ja Euroopa avalik arvamus hakkab üha rohkem aktsepteerima tõsiasja, et hirmkalli, ent laenul põhineva sotsiaalse mudeli aeg on läbi.

Sellise mentaalse muutuse ja majandusreformide vajalikkuse tunnetamise ilmingud on olemas: 35-tunnise töönädala küsimuse alla seadmine, jutt pensionireformi vajalikkusest. Sellega kaasnevat šokki oli eurooplastele vaja, et letargilisest unest üles raputatud saada ja aktsepteerida vajadust põhimõtteliste muudatuste järele.

Euroopa ainuke šanss on dereguleerida ja liberaliseerida majandus, omandada tänu sellele kohanemisvõime, leppida heaolu märgatava vähendamisega ja defineerida ümber sotsiaalne kaitstus.

See on kõige kiirem tee muutuda konkurentsivõimeliseks majanduspiirkonnaks, mille poliitiline integratsioon võimendab majanduslikku ja võimaldab Euroopal maailma asjades ühtse jõuna esineda ning oma huve kaitsta.

Prantsusmaa ja Saksamaa ajaloolist rolli Euroopa integratsiooniprotsessis on raske mitte tunnistada ja tunnustada. Samal ajal – integratsioon on olnud võimalik ainult teisenemise kaudu.

Bastille’ väljakul Pariisi asuv ooperimaja sümboliseerib (Mandri-)Euroopa uuendusmeelsust ühelt poolt, aga ka minevikus töötavate traditsioonide hülgamist teiselt poolt. A. Smithi formuleeritud turumajanduslike tõdede unustamine on sotsialistlikus unenäos lubatav, aga kindlasti mitte edasiviiv.

Uuenemisvajadust aktualiseerib globaliseerumisest hoogustunud ja ägenenud konkurents. M. Thatcheri katse alustalasid raputada jäi La Manche’i lahe kitsusest hoolimata Põhjamere vetevoogude taha pidama. Ju oli Raudne Leedi oma ajast ees ja mandrieurooplased sulpisid oma roosas udus, silmaklapid ikka veel tihedalt ees. Ent elu on karm ja tänapäevane maailm väike.

Lollus ja laiskus maksavad end vägagi kiiresti kätte. Seda nii tarbekaupade kvaliteedi kui ühiskonna ja majanduse juhtimise ideede ja mudelite osas. Ehk on saabunud see hetk, mil Kreekale (Portugalile, Hispaaniale jt) avaneb šanss Euroopa lõplikult läbi raputada, selle silmad avada ja kaua oma aega oodanud muudatused ellu äratada.

Eesti poliitikute tõehetk viibib osalejate soovunelmais takerdunult. Oma «Euroopa parima rahandusministri» (loe: rahanduspoliitika) kuuereväär ei ole väärtus omaette. Disainiülikonna põlvealune võib ühises poris üsna inetu välja näha. Vahel on eitus ainuke tee jaatuseni. Ja lootus sureb viimasena.