/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
Kui rase peaks olema naine, et olla rase? Sellise küsimuse esitajat peab enamik inimesi ilmselt ogaraks, sest tavaloogika kohaselt naine kas on rase või mitte. Natuke rase pole võimalik olla.
Seisukoht: natuke rase ja A. Le Coqi siidri alkoholisisaldus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu õllemeistrite arvates on aga täiesti võimalik olla veidi rase. Vähemalt jääb selline mulje, kui vaadata nende uue siidri reklaami.
Naisteajakirjas ilmunud tekstis kiidetakse täiuslikku pirnimaitselist siidrit, mida eristab harjumuspärastest Fizzidest vaid alkoholi puudumine. Aga joogi enda purgi peal on kenasti kirjas, et selle alkoholisisaldus on 1,2 protsenti ning toode on alkoholivaba.
Vägisi tekib tahtmine küsida, kui suur võib olla alkoholivaba joogi alkoholisisaldus. See küsimus kõlab sama kummaliselt nagu seegi, et kui rase peaks olema üks rase.
Kui Eestis peetakse hoolimata tulistest vaidlustest ja teiste Euroopa riikide tavadest kinni põhimõttest, et kaine on vaid see, kelle alkoholisisaldus veres on null promilli, siis sama nõue võiks kehtida ka alkoholivabade jookide kohta.
Ma saan aru, et euronõuete järgi kirjutatud Eesti alkoholiseaduse kohaselt saab siidrist alkohoolne jook alles siis, kui selle kangus on üle 1,2 protsenti.
Aga kas tõesti keelab Brüssel meil oma seadustesse sisse kirjutamast klauslit, mille järgi võib alkoholivabaks pidada vaid nullprotsendilist rüübet? Kui selline säte seadusesse sisse kirjutada, siis kaob napsimeistritel ära võimalus nimetada niinimetatud kraadidega limonaadi alkoholivabaks joogiks.
Praegu puudub südametunnistusega kaupmehel seaduslik alus keelduda lastele või teismelistele niinimetatud alkoholivaba siidrit müümast.
Ta võib vaid soovitada neil siidri asemel limonaadi osta või näidata Fizzi purgi allservas imepisikeses kirjas olevat teksti «ei soovitata lastele» ja see ongi kõik.
Küll aga on neil tarbijatel, keda A. Le Coqi selline juriidiliselt korrektne, aga eetiliselt küsitav käitumine häirib, võimalik näidata oma suhtumist firma käitumisse, loobudes igasuguse nende toodangu tarbimisest.
Õnneks on Eesti poodides piisavalt teiste firmade limonaade, õlut ja mineraalvett, nii et janusurm boikoteerijaid palaval suvepäeval ei ähvarda.
Neil, kes kahtlevad, kas sellisest boikoteerimisest ka kasu võiks olla, tuletan meelde Rimi nn sealihaskandaali, kus tarbijate häälekas pahameel sundis poeketti oma lihavalikut muutma.