/nginx/o/2021/03/04/13662113t1h56a3.png)
/nginx/o/2018/07/09/8455448t1h2d98.jpg)
«Töötan ehitusobjektil. Meil pole aga mingeid pesemistingimusi ja ka joogivee saamiseks tuleb sõita poodi. Kas selline olukord on lubatud või on seadused, mis sellist olukorda reguleerivad?» küsis lugeja.
Lugeja küsib: kas pean endale tööl ise joogivee ostma või muretseb selle tööandja?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastab Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant Indrek Avi:
«Töötajatele peab olema tagatud kvaliteetne joogivesi ning selle eest hoolitseb tööandja. Kui ehitusobjektile pole veel jõutud veetrassi rajada, on üks võimalus töötajad pudeliveega varustada. Töötaja sellega seotud rahalisi kulutusi kandma ei pea.
Kuna ehitustöö on sageli tolmune ja määriv ning palavate ilmadega ka higistama ajav, peavad töötajad saama kasutada sooja ja külma veega dušše, arvestusega 1 dušš kuni 15 töötaja kohta. Enne einestamist ja muudel juhtudel peab saama kasutada külma ja sooja veega varustatud valamuid, arvestusega 1 valamu kuni 10 töötaja kohta. Ka tualettruumis peab olema võimalik käsi pesta ja kuivatada. Ehitusobjekti eripärast ja kokkulepetest sõltub, kes pesemistingimused looma peab. Kui on olemas peatöövõtja, siis eeldatakse temalt ka pesemistingimuste loomist. Igal alltöövõtjal pole otstarbekas pesemiseks mõeldud olmesoojakut platsile paigutada, kui puudub ühendamiseks vajalik vee- ja kanalisatsioonisüsteem või ei ole ehitusplatsil ruumi mitme soojaku paigutamiseks. Sageli puudub alltöövõtjal luba ehitusobjektil trasside ehitamiseks ning seetõttu jääb pesemistingimuste loomine peatöövõtja korraldada.
Selgituse aluseks on töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 11 lõige 8 ning Vabariigi Valitsuse 08.12.1999 määruse nr 377 «Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses» § 23.»