Portugallased süüdistavad kriisis oma snobismi

Foto: Laura Raus

Portugallased süüdistavad võlakriisis peale poliitikute ka oma rahva snobismi, millele isegi majandusraskused pole surmahoopi andnud. Homme toimuvatest erakorralistest parlamendivalimistest enamik inimesi olukorra paranemist ei oota, sest erakondade seas head valikut pole, kuulis Laura Raus Portugali inimesi usutledes.

Kuidas kriis mõjub?

Carvalho: Lihavõtete ajal käis siin võlakriisi tõttu IMFi esindaja ja valitsus andis inimestele just vaba pärastlõuna – lihtsalt sellepärast, et riigipüha tõttu oli ees pikk nädalavahetus. IMFi tüüp tegi suured silmad, et mis siin toimub, keegi ei tööta, mida te tahate, et mina teeksin! See oli nii kummaline.

Räägitakse, et me ei tohi kulutada nii palju, aga kõik hotellid olid täis ning lennud Aafrikasse ja Brasiiliasse broneeritud. Me ei tunnetanud veel kriisi. Ka praegu pole kriisi igapäevaelus eriti paista ja see on hirmutav, sest inimesed elavad laenude arvel. Oleme üks Euroopa vaesemaid riike ja samas meil on keskmiselt kaks-kolm mobiiltelefoni inimese kohta ning peaaegu igaühel on auto ja maja.

Portugalis pole enam tegelikult keskklassi. Inimest peetakse keskklassi kuuluvaks, kui tal on kinnisvaralaen, auto ja mobiiltelefon, aga sellistel inimestel ei jätku raha nendega seotud kulutuste katmiseks. Paljudel inimestel, keda peetakse vaeseks, kuna neile kuulub vähe vara, on tegelikult pangakontol rohkem raha kui neil, keda arvatakse kuuluvat keskklassi.

Martinjonis: Lissabonis iga päev kriisi veel ei märka. Küsitlused aga näitavad, et inimesed ostavad vähem. Väljaränne on võrreldes 2003. aastaga kasvanud ligi viis korda. Nüüd lahkub aastas üle 100 000 inimese. Põhiline väljarändaja on kõrgelt haritud noor. Siin töötavad riigiaparaadis sageli eluaegse lepinguga ametnikud, kel on madal haridustase.

Nende asemele võiks tulla kõrgelt haritud noored, aga nad lihtsalt ei saa tööle, sest kohad on täis. Keskmine ülikooli lõpetanud noor ei leia siin ka nelja aasta jooksul püsivat töökohta, nii tulebki välja rännata.

Paulo: Politseinike palka vähendati kuni kümme protsenti. Ma teenin praegu 1030 eurot kuus, mu palk vähenes ligi 100 euro võrra. Lisaks kaotan maksude tõstmise tõttu. Hinnatase on liiga kõrge meie palkade jaoks. Tavaline palk on Portugalis 500–600 eurot.

Olen mõelnud minna välismaale. Armastan Šotimaad, aga ka Portugali endistes kolooniates, nagu Mosambiik ja Angola, on head võimalused. Kui mul poleks väikest tütart, siis kindlasti läheksin siit ära.

Samas pole kriis nii hull, kui uudistes räägitakse. Portugalis on tavaline, et inimesed kaeblevad. Meie tüüpiline muusika fado on ju ka kaeblemine.

Aus: Väga annab kriis tunda. Restorani käive on mõne kuuga kahanenud paarkümmend protsenti. Ühe töötaja oleme koondanud ja võib-olla tuleb veel koondada. Loomulikult on hirm. Ühel päeval võib-olla panemegi restorani kinni. Aga õhtusöögilauas räägivad portugallased minu meelest pigem jalgpallist kui kriisist.

Pinto: Minevikus oli klassikaline kodutu vana inimene, aga viimasel ajal on kodutute seas ka noori ja keskealisi. Osa neist on püüdnud pikka aega mitte tänavale langeda, kuid pole suutnud. Kardan, et mõned kesklassi kuulujad võivad muutuda kodutuks. Kui kaotad töö ja pere ei toeta sind, siis võid väga kergesti lõpetada tänaval, sest kui sa aasta jooksul tööd ei leia, võetakse toetus ära.

Aga tänavatel pole suuri liikumisi nagu Kreekas ja Iirimaal. Portugalis oli mõne nädala eest üldstreik. Mäletan, et üks Prantsuse ajakirjanik oli üllatunud, et üldstreigi ajal polnud inimesi tänavatel meelt avaldamas. Tegelikult otsustasid inimesed minna ostlema.

Kes on süüdi?

Ennekõike süüdistavad portugallased kriisis erakondi, kes valitsuses olles arutult raha on kulutanud. Paljude portugallastega rääkides tuleb aga ilma küsimatagi jutuks, et ka inimesed ise on kulutanud laenude toel aastaid rohkem raha, kui neil tegelikult on.

Rogeiro: Paljud ütlevad, et süüdi on kõik erakonnad, kes viimase 30 aasta jooksul võimul olnud. Valitsevate erakondade prioriteet ei olnud vähendada eelarvepuudujääki,vaid ehitada kiirteid, sildu, haiglaid. Mitte kõik Portugalis pole süüdi praeguses olukorras. Paljud on aastakümneid rääkinud, et riigivõlg on probleem. Kirjutasin sellest aastal 1981 ning president [Aníbal Cavaco] Silva on rääkinud seda juba 20 aastat.

Martinjonis: Kriisini viis otsustamatus. Poliitikud teadsid, et need otsused, mis troika [IMF, Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank] tegi, tulnuks vastu võtta vähemalt viimase kolme aasta jooksul. Lihtsalt keegi ei tahtnud ebapopulaarseid otsuseid teha, peideti pead liiva alla ja demagoogitseti, nagu oleks võimalik vältida IMFi tulekut.

Aus: Portugallased siunavad  poliitikuid ja eriti peaministrit, samas on rahvas ta ise valinud. Peaminister tundub olevat manipulaator, kes suudab musta valgeks rääkida. Aga ka portugallaste mõtlemises jääb palju vajaka. On selline mõtteviis, et «täna on leib laual, miks siis homse pärast muretseda».

Carvalho: Portugali poliitikutel pole missioonitunnet, enamik neist pole poliitikuks õppinud, vaid on näiteks advokaadid. Poliitikute palgad on väga madalad, parlamendisaadik saab vaid ligi 2000 eurot kuus, mistõttu parimad ei lähe poliitikasse.

Me kõik oleme süüdi, et uskusime oma poliitikuid. Me ei uuri, mida poliitikud teevad, vaid laseme neil teha, mida nad tahavad, ja siis kaebleme. Portugallased on ühed suurima arvu töötundidega rahvas Euroopas, samas on meie tootlikkus üks madalamaid. See ütleb midagi selle kohta, mida me päeva jooksul teeme.

Me ei tea täpselt, kuidas see juhtus, et [viimane peaminister José] Sócrates tagasi valiti. Aga suur osa valijatest ei ela linnades ega loe uudised iga päev. Nemad teavad, et mõnekümne aasta eest oli Portugalis väga parempoolne diktatuur, olime Euroopa vaeseim riik ning rohkem kui viie inimese kohtumisel tuli salapolitsei, ja siis saime vabaduse. Parempoolseid ei taha nad seetõttu mitte mingil juhul ja vasakpoolsed on siis ainus võimalus. Sócrates esindab endiselt vasakpoolsuse ideed ja  oskab oma jutuga inimestele südamesse minna.

Inimesed arvavad, et parempoolsed muudavad vallandamise lihtsamaks. Kui inimene on 45–50-aastane ning 9–12-aastase kooliharidusega ja teinud kogu elu vaid ühte tööd, siis ei suuda ta pärast töö kaotamist tööturul enam toime tulla. Seetõttu on paljud väga hirmul parempoolsete ees.

Inimesed kalduvad süüdistama ka eurot. Peamine asi, mida nad näiteks toovad, on kohvi hind, et see on enam kui kahekordistunud. Inimesed võivad öelda, et me võiks euroalast välja astuda, aga kui nendega pikemalt rääkida ja nende ideid dekonstrueerida, siis tunnistavad nad ise ka, et see polnud mõistlik, mida nad rääkisid.

Loureiro: Üks probleeme on jäik tööturg. Normaalne oleks, et kui sul pole enam motivatsiooni oma kohal töötada, siis lähed ära või tööandja saadab su ära. Aga siin ettevõte ei saa töötajat niimoodi ära saata. Töötaja mõtleb, et ma ei taha minna, sest olen siin kümme aastat töötanud ning kui ära lähen, siis firma peab mulle maksma 1,5 palka iga töötatud aasta eest, aga uuel töökohal mul pole selliseid tagatisi. Nii on ettevõtetel keeruline saada häid töötajaid, samas töötajad ei arene ega tee seda, mida nad tegelikult tahaks.

Gorjão: Viimased aastakümned oleme ELi struktuurifondide toel ehitanud infrastruktuuri, mida meil enne polnud. Teatud hetkel polnud enam vaja infrastruktuuri juurde ehitada, aga valitsus jätkas kulutamist, kasutades selleks ka laenuraha. Umbes aastal 2005 hakkasid majandusteadlaste seast kõlama  hääled, et peame vähem kulutama, muidu tekivad tõsised probleemid 10–20 aasta pärast, kuid keegi ei kuulanud neid. Üleilmse finantskriisi tõttu tekkisid probleemid varem.

Mulle on täiesti vastuvõetamatu, et EL lubab endiselt Portugalil kulutada raha kiirrongidele. Me ei ehita neid, vaid peame need ostma raha eest, mida meil pole. EL juba otsustas tähtajad edasi lükata, et Portugal saaks lähiaastatel liituda kiirrongide võrguga, aga need rongid ei hakka end kunagi ära tasuma. See pole vandenõu, kuid arvan, et kellelgi on suur huvi neid ronge müüa. Neid müüvad Prantsusmaa ja Saksamaa.

Euroalas olles on Portugal pidevalt kaotanud konkurentsivõimet, sest pole mehhanismi, mis suunaks raha riikidelt, kes euroalast rohkem kasu saavad, nagu näiteks Saksamaalt, neile, kes konkurentsivõimet kaotavad. Rahvusvahelistes suhetes on neorealismi teooria. See ütleb, et kui võimusuhted rahvusvahelises süsteemis muutuvad, siis riigid muudavad välispoliitikat.

Külma sõja lõpus teadsime, et varem või hiljem nõuab Saksamaa endale domineerivamat positsiooni ELis. Seetõttu pole üllatav, et Saksamaa ajab pragmaatilisemat välispoliitikat ning püüab Euroopat euroala kaudu saksastada.

Mida teha?

Kohati on portugallaste ideed, mis muudatusi nende riik vajab, päris radikaalsed. Eurost loobumist aga keegi neist otsesõnu välja ei paku. Portugallased üldiselt mõistavad teiste riikide kodanike soovimatust nende päästepaketti panustada. Nad ütlevad, et tunneks ise võib-olla samamoodi.

Samas märgivad nad, et minevikus on Portugal teisi riike aidanud ning Portugalist kui väravast kogu portugalikeelsesse maailma võib teistele riikidele ka praegu kasu olla.

Pinto: Võiks olla võimalus saata halvad poliitikud kohtusse, mis keelaks neil näiteks kümme aastat poliitikaga tegelda.

Paulo: On vaja läbipaistvust valitsuse rahaasjades. Mitte nii nagu praegu, et nad kulutavad tuhat, aga ütlevad, et kulutasid sada. Ja raha kulutatakse poliitikute uhketele autodele ning rohketele abilistele, mitte koolide või haiglate ehitamiseks. Kui nad ka teevad haigla, siis ettevõte, mis selle ehitab, sõlmib valitsusega viie miljoni eurose lepingu, aga töö läheb lõpuks maksma 20 miljonit ja keegi ei hooli. Me hääletame nende poolt, aga nad alati petavad meid.

Carvalho: Esiteks tuleb hakata rohkem tootma ja mitte olla hirmul uue algatamise ees. Iga inimene peaks vaatama, milliseid kas või väikseid asju ta saaks teha teisiti. Näiteks mina hakkasin rattaga tööle sõitma ja loobun suitsetamisest ning sellega säästan kuus mõnisada eurot.

Sõpradega räägime, et võib-olla on aeg korraldada riigivalitsemist samamoodi nagu eraettevõtet ning võtta lepingu alusel tööle poliitikuid, kes tõesti midagi teevad. Üks taksojuht ütles, et parim poliitik, kelle Portugal võib saada, on too kiilas tüüp IMFist. Sest see mees tuli ja näitas mõne lausega televisioonis, mida võiks meie riigis teha, ja me olime nagu puuga pähe saanud – miks meie poliitikud pole midagi sellist välja pakkunud!

See on tõesti piinlik, kuidas me ei kasuta oma peamist vara, mis on ookean. Ilmselt riigijuhid kardavad tunnistada, et meil pole tehnoloogiat ookeani uurimiseks. Aga tõenäoliselt teistel riikide on seda. Minu pärast tulgu siia kas või Kanada ettevõte kalastama või pangu Hollandi firma siia tuulikud püsti.

Paljudel portugallastel pole aimugi, kes me tegelikult oleme ja kui palju oleme minevikus saavutanud. Enamik portugallasi arvab, et oleme vaesed ja laisad, aga kui nad saavad meie ajaloost rohkem teada, siis tekib neil võib-olla suurem vajadus midagi ette võtta.

Rogeiro: Euroalast lahkumist pole Portugalis kriisi ajal välja pakutud, isegi mitte äärmusvasakpoolsete poolt. Aga arvan, et horisonti tuleks laiendad Euroopast kaugemale. Portugal peaks süvendama koostööd endiste kolooniatega.

Gorjão: Praeguseks kokku lepitud lahendused on nagu aspiriini andmine inimesele, kel on tõsine haigus. Saksamaa saab kasu praegustest euroala reeglitest, mistõttu peaks olema mingi raha ümbersuunamine, et seda kompenseerida, nagu see on liitriikides, näiteks USAs. Arvan, et Portugal peaks vähemalt akadeemiliselt mõtlema, mis on euroalasse kuulumise ning sealt lahkumise kasu ja kulu. Aga see on siin tabuteema, millest avalikult ei räägita.

Kelle poolt hääletada?

Portugalis on homme valimised. Paljud portugallased ütlevad, et neil pole õrna aimugi, kelle poolt hääletada.

Pinto: Ma ei näe ühtki head valikut erakondade seas. Kui saaksin, saadaksin kõik erakonnad eksiili. Nad pole head millekski.

Carvalho: Poliitikud ei mõtle homsele, vaid palju tänasele ja eriti eilsele. Arutatakse, mida keegi kunagi tegi või ei teinud. Mis mõte sel on? Öelgu parem täpselt, mida nad tahavad teha. Mul pole aimugi, mida tahavad erakonnad teha järgmistel aastatel. Nad peavad täitma IMFi ja ELiga kokku lepitud programmi, kuid keegi ei tea, kuidas seda teha. See on hirmutav. Küsimus ei ole parem- või vaskpoolsuses, vaid selles, kes on võimeline programmi rakendama, ja ma ei näe, et keegi oleks võimeline.

Gorjão: Erakondade lahendused on piiratud päästepaketis kokku lepitud eesmärkidega. Sotsialistid pigem püüavad säilitada nii palju kui võimalik praegust olukorda, isegi kui peame koguma rohkem makse. Sotsiaaldemokraadid arvavad, et pole võimalik jätkata maksude tõstmisega, vaid peab vähendama riigi kulutusi, näiteks sulgedes avalik-õiguslikke asutusi ning vähendades sotsiaaltoetusi.

Rogeiro: Sotsialistide programm on väga lähedane IMFi ja ELiga kokku lepitud memorandumile. Rahvapartei tahaks säilitada sotsiaaltoetuste taseme, kuid kaotada ebaefektiivsed riigi osad. Sotsiaaldemokraadid tahavad liberaliseerida isegi rohkem, võib-olla erastada isegi kõik riigiettevõtted.

Loureiro: Sotsialistid on parim valik halbade seast. Sest sotsialistide valitsusel oli kokkulepe raha saamiseks EList, aga opositsioon ei aktsepteerinud seda, mistõttu valitsus astus tagasi ja mängu astus IMF. Nüüd IMFi ja ELiga kokku lepitud memorandumis on peamiselt need meetmed, mille kohta ka sotsialistid ütlesid, et peaks rakendama. Kui opositsioon poleks neid blokeerinud, siis oleks võinud saada hakkama vaid ELi toel, ilma IMFi abita.

Mida toob ­tulevik?

Mõned portugallased vaatavad oma riigi tulevikku lootusrikkalt, mõned aga juba peaaegu lootusetult. Ühes on peaaegu kõik ühel nõul: Portugal kriisist kiiresti ei toibu.

Paulo: Arvan, et pärast valimisi läheb hullemaks, sest erakonnad ei suuda omavahel koostööd teha ning poliitikud hoolivad vaid oma huvidest. Mina ja mu naine ei ole mures, sest oleme täiskasvanud. Aga olen mures oma lapse pärast, sest ei tea, milline on tema tulevik.

Loureiro: Lühikeses plaanis kasinusmeetmed löövad meie ettevõtet, sest inimestel on vähem raha kulutada, aga pikemas perspektiivis on need majandusele head. Päästepakett võimaldab valitsust kontrollida ja sundida teda vähendama kulutusi ning kasutama raha mõistlikult.

Martinjonis: Ma ei usu, et Portugal tuleb kolme aasta pärast välisabita toime, nagu rahvusvaheline päästepakett eeldab. Selleks oleks vaja nelja-viieprotsendist majanduskasvu, mida pole siin aastaid nähtud. Arvan, et realistlik taastumisaeg on kümme aastat.

Aus: Võib-olla kümne aastaga tuleb Portugal kriisist välja.

Gorjão: Kui euroala reegleid üle ei vaadata, siis probleemid jätkuvad, ning mitte ainult Portugalis, Kreekas ja Iirimaal, vaid ka mujal. Euroopa kas liigub liitriikluse poole või jätkame praegusel teel ja varsti tekib suur kriis. Kui see juhtub, siis on euro päästmise kulud nii suured, et euro tõenäoliselt variseb kokku. Igal juhul tuleb Portugalis pettumus ELis ning Euroopa osatähtsus Portugali välispoliitikas väheneb.

Pinto: Usun, et portugallasi sunnitakse oma elustiili muutma. Tõenäoliselt saavad mingil hetkel meie rahaasjad korda, aga paraku portugallased unustavad väga lihtsalt, mis oli minevikus. Mõnekümne aasta pärast võib selline olukord korduda, sest paraku portugallased armastavad snobismi ja see on üsna kallis.

Rogeiro: Kui viime päästepaketis ette nähtud meetmed hästi ellu, siis see on juba suur hüpe edasi ning annab impulsi pikemas plaanis samas suunas jätkata. Portugalis oli kodusõda, sõdisime Aafrikas, meil oli maavärin, mis tegi Lissaboni maatasa. Meil on olnud palju probleeme, millest oleme üle saanud. Oleme väike rahvas suure Hispaania kõrval, aga avastasime suure osa maailmast. Kui suutsime seda 16. sajandil, siis suudame nüüd maailma uuesti avastada, võib-olla mitte füüsiliselt, vaid intellektuaalsel tasandil.

Carvalho: Üldiselt portugallased arvavad, et las poliitikud tegelevad probleemidega. Aga viimastel nädalatel on tunda, et inimesed hakkavad vaatama, mida nad ise saavad teha. See on portugallastele iseloomulik. Me naudime päikest ja vaba aega ning võtame asju kergelt, aga kui meid kõhtu on löödud, siis mõtleme, et see on uhkuse küsimus ja tuleb näidata, mida suudame teha, ning hakkame asju uuel tasemel tegema.

See päästepakett on kui portugallastele kõhtu löömine. Seda on õhus tunda. Nii taksojuhil kui kohvikuomanikul on sama mõte – et meid on löödud kõhtu. Et oleme avalikult häbistatud igas Euroopa uudistekanalis ning midagi tuleb kiiresti ette võtta. Olen õnnelik, et see juhtus, sest vaid nii tunnevad meie poliitikud vajadust midagi ette võtta. Aga mul on hirm, et tuleb suvi ja inimesed tahavad minna randa ning mõtlevad, et ootame oktoobrini, enne kui hakkame tõsiselt tööle.

Portugal

•    Rahvaarv: 11 miljonit (2011. a juuni)

•    SKT inimese kohta ostujõu pariteediga korrigeeritult (2010): 23 000 dollarit (56. kohal maailmas)

•    Majanduskasv (2011. a I kvartal): –0,7 protsenti

•    Töötus (2011. a aprill): 13 protsenti

•    Koht ÜRO inimarengu edetabelis (2010): 40.

•    Koht Maailma Majandusfoorumi IT-edetabelis (2010/11): 32

•    Eelarvepuudujääk (2010): 9 protsenti SKTst

•    Avaliku sektori võlg (2010): 83 protsenti SKTst

Portugalis oli aastakümneid parempoolne autoritaarne režiim. 1974. aasta veretu riigipööre tegi sellele lõpu ning 1986. aastal sai Portugal ELi liikmeks. Viimastel aastakümnetel on Portugalis vaheldumisi võimul olnud sotsialistid ja sotsiaaldemokraadid, kellest esimesed on tegelikult sotsiaaldemokraatlikud ning teised paremtsentristlikud. Märtsis astus sotsialistist peaminister José Sócrates tagasi, sest teiste erakondade parlamendisaadikud ei toetanud tema välja pakutud kokkuhoiumeetmeid.

Aprillis palus Portugal võlakriisi tõttu rahvusvahelist abi. IMF ja EL on lubanud riigile anda kolme aasta jooksul 78 miljardi euro suuruse abilaenu, mille saamiseks peab Portugal rakendama kokkuhoiumeetmeid ja oma majandust ümber struktureerima. Selle Portugali päästepaketiga ühineb varsti ka Eesti. 5. juunil toimuvate erakorraliste parlamendivalimiste eel toetab nii sotsialiste kui sotsiaaldemokraate võrdselt ligi kolmandik valijatest.