Eestis kaasneb sellega mu meelest üks eriline rikkama eriõigus, nimelt õigus teisele kott pähe tõmmata. Ja mida asjatundmatum või rumalam inimene ette satub, seda suurem see kott on.
Ma ei saa unustada, mida ütles masu tulles ühe suure ehitusfirma juht, endiselt väga lugupeetud mees: «Nüüd läheb tööjõuga paremaks, nüüd saab hakata ka kvaliteetseid maju ehitama.»
Huvitav, kuidas ta vaataks silma neile inimestele, kes tema ehitatud majades peavad elama? Ilmselt rahulikult, rikkama õigusega.
Ma ei saa unustada ka lõiku «Võlast vabaks» saatest, kus üks perekond oli võtnud miljon krooni laenu ning ostnud läbimädanenud maja. Pärast töötuks jäämist ootas neid väljatõstmine ning võlga maksavad tagasi ilmselt veel nende lapselapsedki. Paraku olid selle skeemi taga pankurid: kõigepealt anti neile rahatutele inimestele 100 000 krooni tarbimislaenu, mis sealsamas majalaenu sissemaksuks kanditi.
Muidugi võib öelda, et igaüks vastutagu oma elu eest ise. Aga kas see pankur ikka oleks käitunud samamoodi oma vanematega või parima sõbraga? Eriti, kui ta oleks teadnud, et nood ei jaga rahaasjust mitte mõhkugi?
Miks me siis võõrastega teisiti käitume?
Nüüd, mil elu läheb paremaks, tekib kindlasti Eestis hulk inimesi, kes tahaksid selle tõusu ajal oma esimese miljoni teenida. Või vähemalt suure osa sellest. Ma hoian pöialt, et kõigil, kes selle ette võtavad, see õnnestuks. Sest jõukam elu on toredam.
Aga ma tahaksin ka, et see ei tuleks viisil, mil järjekordsetele ullikestele tõmmatakse järjekordne kott pähe. Mängu ilu on palju suurem, kui su kaup ongi teiste omast parem. Eriti lahe, kui ollakse osavamad, nutikamad ja paremad ka teistes riikides.
Sellises Eestis oleks ju päris lahe elada.
/nginx/o/2011/06/03/610734t1h35a2.jpg)
