Heleni aiablogi: vanaemade lilled

Vanaemalt saadud priimulad. Foto: Helen

Juba pikka aega olen plaaninud kirjutada vanaemade lilledest. Ehk siis lilledest, mida vanaemad kasvatasid/kasvatavad ja mida enamus kutsuvad vist hoopis taluaia lilledeks. Minu jaoks on need pigem just vanaemade lilled, sest vanaemade aedades olen ma neid kõige sagedamini kohanud.
 

Minu mõlemal vanaemal on alati palju lilli aias kasvanud. Võib-olla sellepärast, et ma ise korteris elasin, võib-olla millegi muu tõttu, aga kahjuks ei tundnud ma lapsena kunagi nende lillede vastu huvi. Või no nägin, et ilus on ja teadsin, kus aianurgas mis värvi lilled õitsevad, aga nimesid kunagi ei uurinud. Nüüd, kui huvi on olemas, aga selle kohapeal lilli enam ei ole, on üsna keeruline nimesid järgi uurida.

Praegu on mul aias kolm erinevat, päriselt oma vanaemade käest saadud lille. Mitu kimpu lumikellukesi, mis muidugi sel aastal enam ei õitse, siis veel üks lillade õitega priimula, mis õitses sel aastal väga ilusti ja rikkalikult ja siis see ühe varre otsas olevate paljude pisikeste siniste kellukesekujuliste õitega lill, mille nime ma ei mäleta. Pilti mul ka kahjuks temast ei ole :-(.

Veel seostuvad mul vanaemade aedadega suured kollased nartsissid, punased tulbid (millegipärast just ainult punased tulbid, mitte kollased või valged) ja muidugi lillad suured pojengid. Ühel vanaemal on alati roosid ka seinaäärset resti mööda üles roninud. Kunagi olid nad punased, suuuuuuured ja lõhnasid hästi magusasti. Nüüd on ainult punased ja lõhnavad ikka magusasti, aga mina olen suureks kasvanud ja roosid enam nii suured ei tundugi.

Samuti on alati vanaemade aedades kasvanud kevadel maikellukesed, sillad ja meelespead. Sillad kasvavad meie aias ka, aga meelespeasid meil ei ole. Siis veel margareetad ja saialilled, peiulilled ja kressid. Muide, guugeldasin just ja leidsin, et kresside nimi on ka mungalill. Meie peres on seda lille alati just kressiks kutsutud. Kui keegi on kuskil mungalille maininud, siis kuni tänaseni arvasin mina, et tegemist on hoopis peiulille teise nimega ;-).

Ka sireleid seostan just vanaemade aedadega, kuigi jah, tean, sirel ei ole lill :-). Ja samuti need kõrged oranžid liilialaadsed lilled, mille tolmukad tegid nina pruuniks, kui sinna nina sisse panna ja samamoodi hästi kõrged karikakra- või päevalillelaadsete pisikeste (mitte suurema diameetriga, kui 3-4 cm) kollaste kroonlehtedega ja kollase või pruuni südamega lilled, mis kasvasid kuskil aia või maja seina ääres ja mis vajasid oma pika kasvu tõttu toestamist. Aga nii nende liilialaadsete kui karikakralaadsete lillede puhul mäletan mina, et nad olid hirmus kõrged, mulle kindlasti õlani, aga tegelikult ei mäleta ma enda vanust, kui vana ma siis olin ja seega ei oska täpsemalt ka kirjeldada, kui kõrged need lilled päriselt olla võisid.

Ühesõnaga, mulle meeldivad vanaemade lilled ja olen püüdnud neid ka oma aeda tuua. Ma arvan, et järgmiseks eesmärgiks seangi soetada endale mõni tore lupiin (ühe vanaema juures need vist kunagi isegi kasvasid, aga väga kindel ei ole ka), kressid kuskile aianurka suure metallkatla sisse, täpselt nii, nagu vanaema juures oli, ning äkki need kollased lilled ka, mille nime ma meenutada ei suuda.

Mõnes mõttes kurb, et seda aiapisikut minus varem ei olnud. Aga vähemalt on mul mõlemad vanaemad alles, kelle käest saab alati üle küsida, et mis lill see pisikeste siniste õitega ikka oli :-).

PS! Meil ikka veel õitsevad tulbid :-D Päris palju on neid. Ikka väga toredad lilled on nad. Ja sirel õitseb ka :-). Ja lõhnab ka.

Heleni aed asub siin.