Paljude tütarlaste lapsepõlveunistus on saada moeloojaks, aga Kunstiakadeemiasse pääseb igal aastal moedisaini õppima vaid kaheksa õnnelikku. Kui rasked aga sisseastumiskatsed on ja kas hakkama võib saada ka varasema disainikogemuseta?
Postimehe eksperiment: kas tänavalt tulija saab moedisaini erialale sisse?
Minu eelnev kokkupuude disainiga piirdus põhikoolis vihikusse rõivaste kritseldamise ja aeg-ajalt disainisaadete vaatamisega. Moemaailm tundus kuidagi maaväline koht, kus kõik on võimalik ja mida veidramaid loominguid teed, seda parem. Tahtsin aga proovile panna, kas minusugune ettevalmistumata noor saaks EKA moedisaini sisseastumiskatsetelt läbi.
Katsetele sammudes olin üsna rahulik. Eelneval õhtul olin end varustanud värske A3 ploki, erinevate joonistus- ja lõikamisvahenditega ning põnevus oli suur. Olles majja jõudnud ja õige klassi üles leidnud, ühinesin ootajatega. Minu ümber oli 20 noort disainihuvilist, kes olid koduste ülesannete põhjal välja valitud 42 soovija seast. Õhus oli kerge ärevus, sest tegu oli siiski viimase katsega, mis sisseastujaid ees ootas.
Oodates kasvas ka minu pabin, sest ma ei teadnud, mida ees ootav disaini- ja vormiülesanne endast kujutab. Kuigi minul ei olnud kaalukausil tulevik moedisainerina, tahtsin endast siiski parimat anda. Mõte läks ka sellele, mida kaaslased minu töödest võivad arvata – äkki vaatavad viltu. Aga kunst on ju kunst, üritasin end rahustada. Siin ei ole õiget ega valet. Või on?
Sisseastujad jaotati loosiga kaheks ning minu grupp alustas disainiülesandega. Peab tunnistama, et alguses töölehelt ülesande selgitust lugedes tekkis minus kerge ahastus, sest kõik, tõesti kõik tundus arusaamatu. Sõnad «põõn» ja «passe» ei loonud minu silme ette mingit pilti. Raputasin aga endalt kõhklused maha ja otsustasin minus aastaid peidus olnud kunstniku välja lasta. Eks natuke vilksas silm ka kaaslaste töödele, kontrollimaks, et ma ülesandes rajalt täiesti kõrvale ei kalduks.
Vaatasin kella, alles tunnike möödunud. Mõtlesin endamisi, et saan kindlasti ülesande ebamugavalt vara valmis. Selles ma aga eksisin – lõpetasin viis minutit enne vormiülesande alustamist, endal käsi joonistamisest kange.
Oma joonistuste värvimiseks kasutasin tavalisi odavaid poepliiatseid ning olin ainus, kes seda tegi. Üks minu kaaslastest määris endal hoopis sõrmeotsad värviga kokku ning ühendas niiviisi mitu tooni. Teine kasutas vildikaid, mis oli minu silmis paras julgustükk, eriti seetõttu, et ka tema ühendas oma töös mitut erinevat tooni. Tunnistan, et oma kaaslaste töökäigu jälgimine oli isegi huvitavam kui ise disaineri mängimine.
Teise ülesandena tuli mannekeenile selga vormistada paberist rõivad. Keerukaks tegi selle asjaolu, et mannekeenile selga pandud paberivorm võis ebakindlal kinnitamisel iga hetk lahti lennata ning sinu töö ja vaev kortsus paberimassina laual lõpetada. Nii siis ma seal olin, ühes käes kramplikult paberisse mässitud mannekeen, teises käes kleeplint, millest tükke üritasin kätte saada. Olukord oli kergelt öeldes koomiline. Loominguline ei ole kerge olla, eriti ala peal, mida sa hästi ei valda.
Peale eksameid oma teoseid seinale riputades sain Saaremaalt pärit Annaga jutule. Anna on moedisainiga tegelenud umbes kuus aastat ja osalenud ka oma kodukoha moeshow’del. Anna sõnul tundis ta end eksamite osas enesekindlalt. Vaadates seinalt tema töid, sain ma aru, miks.
Sama päeva õhtuks sain kätte oma tulemused. Jäin viimasele kohale, sest minu disainid ei olnud piisavalt julged, kuid lootustandvat potentsiaali minus on. Eesti Kunstiakadeemia professor Piret Pupparti sõnul ei otsi nad moedisaini erialale «valmis» inimest, kuid soovijas peab olema sisu ja teatav küpsusaste. «Need inimesed tunneb ära,» ütles Puppart.
Moedisaini võetakse igal aastal vastu kaheksa õpilast. Eelmiste aastate konkurss näitas, et ühele kohale kandideeris ligi viis õpilast. See seab moedisaini konkursi samale pulgale näiteks Tallinna Tehnikaülikooli ärinduse erialaga.