Omanäoline keeduvärv – hea ja odav väliviimistlusvahend

Keeduvärvi sobib kasutada hööveldamata või vana laua värvimiseks, uue hööveldatud laua peale värv hästi ei nakku. Foto: Hea Maja Pood

Keeduvärv on tuntud ka rootsi värvi nime all – unustatud vana traditsioon, mida Eestis kasutati laialdaselt enne II maailmasõda. Värvi kasutatakse puidust seinade, katuste ja aedade värvimiseks.

Pärast sõda tulid tööstuslikud värvid ja tõrjusid traditsioonilise keeduvärvi ja teised ajaloolised värvid tahaplaanile. Keeduvärv ise pärineb Rootsist, kus seda hakati kasutama juba keskajal, seoses rauatööstuse arenguga, kuna tooniandev pigment on rauasulatuse kõrvalsaadus.

Esimese Eesti Vabariigi aegse kodukaunistamise kampaania ajal jagati inimestele komponente tasuta ja propageeriti üleriigiliselt värvi keetmist. Värvitoonidest on enamlevinud punane rannikualadel ja saartel ning kollane sisemaal. Pigmendid tulid eelmisel sajandil peamiselt Rootsist ja Soomest, mingil määral kasutati ka Eestis soomaagist saadavat pigmenti.

Keeduvärvi all mõeldakse enamasti punast värvi, kuid seda võib valmistada ka pruunika (erinevad punased ja pruunid – raudoksiidpunane ja -pruun, ooker, umbrad), roheka- (kroomroheline, umbra), kollaka- (raudoksiidkollane, kollane ooker) või valkjatoonilisena (titaandioksiid, tsinkvalge) või mustana. Täheldatud on, et tumedamad
toonid on tunduvalt vastupidavamad.

Värvi kasutatakse puidu värvimiseks – seinad, katused, aiad. Oluline on silmas pidada, et tegu oleks hööveldamata või vana lauaga, värv sobib ka eelnevalt keeduvärviga kaetud pindade katmiseks. Uue hööveldatud laua peale värv hästi ei nakku, kui tingimata on soov keeduvärviga uut siledat lauda katta, tuleks seda teha kahes kihis või siis lasta uuel puitpinnal 2-3 aastat ilmastiku käes vananeda.

Üldiselt aga kaetakse keeduvärviga ühes kihis. Värv on väga heade omadustega ja võrreldes teiste värvitüüpidega odav. See kaitseb puitu hallituse ja mädaniku eest, pika elueaga 10-15 aastat (katustel umbes 8 aastat), samas võib korduvvärvimist viia läbi ka alles 40 aasta pärast (päikesepoolsed küljed vajavad tihedamat hooldust).

Värv vananeb kaunilt ja aeglaselt pinnalt maha kuludes. Eeliseks on ka see, et kihti on lihtne uuendada, vana eelnevalt keeduvärviga pind tuleb harjaga puhtaks hõõruda (kasutada pehmet messingharja) ja üle värvida. Värv ei eelda kruntimist ja üldjuhul ka mitmekordset katmist, seega lihtsalt teostatav.

Värvitoon on lähtuv pigmenditoonist, matt, püsiv (UV kiirgus ei pleegita). Värv on keskkonna- ja inimsõbralik, sobib ka lastele värvimiseks.

Keeduvärvi valmistamine

Keeduvärvi põhikomponendid on olnud läbi aegade vesi (lahusti), raudvitriol (värvi kinniti, mis ühtlasi tõrjub hallitust ja mädanikku), juhul kui soovitakse heledatoonilist keeduvärvi, asendab seda tsinkvitriol või maarjajää , jahu (sideaine) ja värvimuld (punase värvi valmistamisel kasutatakse pigmendina kas Faluni punast või rauamennikut).

Sageli on siduvuse parandamiseks ja suurema ilmastikukindluse saavutamiseks lisatud värvile linaõlivärnitsat. Selle osakaal ei tohi siiski ületada kaheksat mahuprotsenti — liialt palju linaõli põhjustab värvi koorumist. Teiseks levinud lisandiks on olnud sool (konservant). Vanasti kasutati soola asemel vahel ka virtsa-, mere- või heeringasoolvett. Värvi omaduste parandamiseks on sellele ajalooliselt lisatud ka loomaverd, uriini, tõrva, saartel hülgerasva jms.

Alljärgnev retsept on umbes 170 liitri värvi valmistamiseks. Väiksema vajamineva koguse saab siit igaüks ise välja arvutada.

Keeduvärvi retsept:

150 liitrit vett
6 kg raudvitrioli (raudsulfaati), heledatoonilise (kollase, valge) värvi saamiseks lisada tsinkvitrioli
12 kg peenikest rukki- või nisujahu
25 kg värvimulda
5 liitrit linaõlivärnitsat
200 g soola

Tööetapid:

1. Lao tellistest umbes 20 sentimeetri kõrgune tulease ja tõsta sellele 200-liitrine plekktünn. Tuulise ilmaga kaeva tuleasemele süvend. Mähi tünni ümber soojaisolatsiooniks kivi- või klaasvilla.

2. Vala tünni 100 liitrit vett ja tee tuli alla. Sellises avatud koldes on võimalik hõlpsasti tule intensiivsust soovitud tasemel hoida (keeta võib ka gaasileegil, mida on veelgi hõlpsam reguleerida). Lisa kuuma vette raudvitriol ja sega tünni põhjani ulatuva mõlaga, kuni see lahustub.

3. Sega teises nõus 50 liitrit külma vett jahuga trelli otsa kinnitatud vispliga ühtlaseks kördiks. Lisa see pidevalt segades kuumale (mitte keevale!) raudvitriolilahusele. Kuumuta segu pidevalt segades 2-3 tundi, vältides selle keema tõusmist ja põhja kõrbemist. Kliister on valmis, kui mõlaga segades tundub tünni põhi libe. Keetmise lõppfaasis lisa vajadusel viis liitrit linaõlivärnitsat.

4. Kui tuli on peaaegu kustunud, eemalda isolatsioonivill. Lisa väikeste koguste haaval pidevalt segades värvimuld. Keedus kipub selles staadiumis kergesti üle ääre kerkima ning kui usin segamine siinjuures ei aita, tõsta nt. paar ämbritäit värvi tünnist mõneks ajaks välja. Hauta veel veidi.

5. Kui värvi on soov säilitada rohkem kui paar päeva, lisa sellele 200 g soola (aitab säilida kuni kaks nädalat).

Kuidas saada teada, et värv on valmis?

Võta saetud lauajupp, kanna sellele õhuke kiht värvi ja kuivata see kiiresti. Kui värv pühkides kätt ei määri, võib selle valminuks lugeda.

Värvimistingimused

Suhteline õhuniiskus peaks olema alla 95 protsendi, temperatuur vähemalt viis kraadi sooja. Nii nagu kõigi teistegi värvitüüpide puhul, on siingi värvimiseks kõige sobilikum kuiv, pilvine ilm. Värvida võib ka päikeselise ilmaga, kuid sellisel juhul tuleb töid teostada hoone varjuküljel või siis õhtul. Mida aeglasemalt värv kuivab, seda vastupidavam ta saab.

Värv on puutekuiv 1-2 tunniga, kui temperatuur on +20°C ja suhteline õhuniiskus 50 protsenti. Värvikihi lõplikuks kuivamiseks kulub aga rohkem aega, kuna aset leiavad mitmed keemilised protsessid — näiteks raudvitrioli ja linaõlivärnitsa oksüdeerumine.

Keeduvärviga värvimise põhireeglid

• Piisab ühest värvimiskorrast.
• Värvi võib kanda pinnale nii soojalt kui külmalt. Sega jahtunud värv enne kasutamist korralikult läbi. Kui see on muutunud liiga paksuks, soojenda värv uuesti üles.
• Kasuta pintslit, millega saab korraga võtta võimalikult palju värvi, vältides samas värvi voolamist.
• Värvi ühtlase kihina värvi tugevalt puidu pinda hõõrudes.
• Tööta pintsliga pikikiudu. Palkseina ja rõhtlaudist värvi korraga paari palgi/laua laiuselt nurgast nurka liikudes, püstlaudist värvi korraga paari laua laiuselt ülalt alla liikudes.
• Värvi hoolikalt — kui värv on kuivanud, jäävad paranduskohad nähtavad (laigulised).
• Sega värvi aeg-ajalt!

Tänapäeval on värvi võimalik osta nii poest kui ka ise teha. Tööstuslikult toodetud värv sisaldab tundmatuid lisaaineid, kuna tagatud peab olema värvi pikk säilivusaeg.

Keskkonnasõbralikum on värvi ise keeta, kes seda tegu ise ette võtta ei taha, neil on võimalik ka Hea Maja Poest ette tellides valmiskeedetud värvi osta.

Allikad:

Hea Maja Pood
Muinsuskaitseamet
A. Krik «Maalri käsiraamat II», Tallinn: 1946

Käesolev artikkel on loodussõbraliku ja traditsioonilise ehitamise ning renoveerimisega seotud lugude sarjas neljas.

Eelnevalt on sarjas ilmunud:

«Vanade majade renoveerimisse suhtutakse liiga kergekäeliselt.»
«Kodu renoveerimisel tasub silmas pidada ruumi inimsõbralikkust.»
«Isesegatud looduslik värv tagab omanäolise ruumi.»