Hardo Pajula: riigi taastulek

Hardo Pajula Foto: Liis Treimann

Järgmise majanduskriisi tulipunktis seisab Lääne-Euroopa hoolekanderiik. Eelseisev saab olema keeruline ka praegustele võlausaldajatele, kirjutab kolumnist Hardo Pajula.
 

Financial Timesi 2009. aasta märtsi alguse esilehekülgedel ei olnud just palju rõõmustavat. Brüssel oli äsja tagasi lükanud Ungari taotluse eraldada Kesk- ja Ida-Euroopa pankade toetuseks 180 miljardit eurot, ­HSBC müüs oma tugevasti allahinnatud aktsiaid, USA valitsus valmistus omandama 36 protsenti Citigroupist, Dow Jonesi aktsiaindeks langes viimase 22 aasta madalaimale tasemele ja katkutud kindlustusfirma AIG teatas USA majandusajaloo suurimast kvartalikahjumist.

Praegu saab Ungari riik laenu tunduvalt odavamalt kui Dublin või Lissabon, USA valitsus on Citigroupi aktsiad vaheltkasuga maha müünud, Dow Jonesi lahutab selle 2007. aasta oktoobri tipptasemest veel kümmekond protsenti ja isegi AIG on kasumis tagasi.

Kodule lähemal on asjad veel paremini. Rootsi majanduskasv oli eelmisel aastal pika puuga Euroopa Liidu kiireim ning tema peamise eksportturu, hiinlasi oskusmahukate kapitalikaupadega varustava Saksamaa minek oli samuti viimase paarikümne aasta tempokaim.

Tegelikult paistiski 2009. aasta mornis märtsis ainuke lootuskiir Hiinast – 5. märtsi kaaneloos kirjutati, et äsja Pekingis kogunenud rahvasaadikute kongress võib kokku panna veel ühe ergutusmeetmete kimbu ning mõned päevad hiljem algaski maailma aktsiaturgudel uus, laias laastus tänaseni kestev tõusulaine.

Nii et kui te ei ole just Kreeka riigikassa varahoidja või Hispaania kõrgkoolilõpetaja, võib tunduda, et suur surutis oli vaid kahetsusväärne kõrvalepõige maailma majanduse pikaajaliselt kasvusirgelt. Selline tõlgendus on aga suure tõenäosusega ekslik. Vähemasti minu jaoks on endiselt kõige usutavamaks hetkeolukorda ja tulevikku ilmestavaks kujundiks investeerimisfirma Pimco liidrite vermitud «kruusatee uude normaali».

Selle võrdpildi iva seisneb väites, et krediidikriis ei kujutanud endast mitte lihtsalt harukordselt tugevat tsüklilist tagasilööki, vaid midagi oluliselt põhjapanevamat või nagu Mohamed El-Erian on öelnud: «See pole lihtne lihahaav, vaid pihta on saanud ka luu.»

El-Eriani kolleeg Bill Gross on uut normaali iseloomustanud meie jaoks iseäranis halvaendelise lühendiga DDR, mis siis käesoleval juhul koosneb sõnade Deleveraging (kokkuhoid), De-Globalisation (piirkonnastumine või koguni kolgastumine) ja Re-regulation (turu tagasitõrjumine) esitähtedest. Nende kolme üksteist vastastikku võimendava taustajõu mõju tuleviku majanduslikule ja poliitilisele keskkonnale saab olema sügav ja põhjalik.

Kõige olulisemaks saab nendest R, mida võiks siinkohal tõlkida ka riigi taastulekuks. Eelkõige juba seepärast, et kriisi järgmise laine tulipunktis seisab juba riik ise, või õigemini üks selle erivorme – Teise maailmasõja järgse Lääne-Euroopa hoolekanderiik.

See väide võib olukorras, kus näiteks Saksamaa valitsus maksab praegu oma pikaajalise võla eest enneolematult madalat intressi, veidi ootamatuna tunduda. Ja kuigi kriisi valgusvihus viibivate riikide kõrval tundub näppuvibutav ja kokkuhoiu gospelit jutlustav Berliin rahu ja stabiilsuse nurgakivina, võib pilt peagi muutuda.

Nii kirjutab saksa teisitimõtleja Erwin Grandinger oma möödunud aastal ilmunud artiklikogumikus «Päris katki: Saksamaa keset süsteemimuutust» veenvalt, et uljalt edasi rühkiv Saksamaa majandus sarnaneb pigem Titanicuga, mis veepiirist allpool juba saatuslikult lekib. Kreeka on selles kujundis vaid esimene veega täitunud sektsioon.

Grandingeri arvates on vigastatud poliitauriku kõige olulisemaks sektsiooniks Saksa maapankadena tuntud «riiklikud riskifondid». Sellele on raske vastu vaielda. Kuigi Euroopa ääremaade võlakriisi on tihti kujutatud hullunud lõunamaalaste arulageda kulutamistuuri tagajärjena, on päris selge, et ilma samavõrd sõgedate võlausaldajateta poleks kogu see asi saanud nii kaugele areneda.

Ma ei kahtle üldse selles, et USA telešõudel, kus õilsad rahvaasemikud nurjatuid pankureid nüpeldavad, on oluline teraapiline kõrvalmõju. Kummatigi ei tohiks ära unustada, et USA rämpslaenubuumi võtmemängijateks olid poolriiklikud monstrumid Fannie Mae ja Freddie Mac ning et töötute majaomanikeks muutmise pöörase katse taga oli suures osas poliitikute soov kasutada erapanku riikliku sotsiaalpoliitika instrumentidena.

Seetõttu ei ole sugugi üllatav, et ka Euroopa võlakriisi lätted viivad meid lõppude lõpuks poliitikutest koosnevatesse maapankade nõukogudesse. «Iga rahvajuht, kes oleks ette pannud ühegi maapanga sulgemise, oleks sooritanud silmapilkse poliitilise enesetapu,» väidab Grandinger, ja ka selles pole põhjust kahelda.

Ent loomulikult oleks kogu süü veeretamine poliitikute kraesse sama jabur kui pankurite nahutamine või arutute võlgnike takkajärgi naeruvääristamine. Olgugi et seda ei taheta eriti kuulda: kogu selles 2000. aastate võlavodevillis ei olnud üldjuhul häid ega halbu poisse, vaid suur seltskond toimekaid kahejalgseid: pankurid tahtsid kasumit ja tulemustasusid, laenuvõtjad tahtsid elada paremini kui võimalused lubasid ja poliitikud sisendasid mõlematele, et see kõik pole mitte ainult võimalik, vaid ka vajalik.

Süüdi, või õigemini võlas, on lõpuks kõik ning paraku üldse sõltumata sellest, kas nad laenu võtsid või mitte. Selle tõsiasja tunnistamisest ja sellega hakkamasaamisest kujuneb kriisi järgmise etapi põhiküsimus.
Eelolev saab olema igal pool keeruline, aga mulle tundub, et just eriti Lääne-Euroopas ja võib-olla just veel praegustes kreeditorriikides. See, et suur osa Põhja-Euroopa rahast Kreekast kunagi tagasi ei tule, on juba päevselge. Viimased märgid näitavad, et Ateenas mõeldakse juba tõsiselt ka eurotsoonist lahkumisele.

Selgusetu on see, kui suur saab olema Kreeka maksmatajätmise mõju teistele hädasolijatele ja sealtkaudu siis juba kreeditorriikide pangandussüsteemile. Aprilli lõpus sõnas Euroopa Keskpanga juhatuse liige Jürgen Stark üllatavalt otsekoheselt, et liikmesriigi (loe: Kreeka) võlakrahh võib vallandada Lehmani varjutava sündmusteahela.

Nii olemegi Grandingeri aurupaadi juures jälle tagasi. Jürgen Starki viidatud stsenaariumi käivitumine tooks Euroopa südamikku kandikul teate, et pankrotis pole mitte üksnes vahemeresotsialism, vaid kogu Vana Maailma sõjajärgne poliitiline pealisehitis. Me võime endale üksnes ette kujutada, millise vaimustusega see sõnum Berliini, Pariisi jne tänavatel vastu võetakse. Või mis me siin tänavast räägime, just aasta tagasi kutsusid pensionide ja sotsiaaltagatiste vähendamisest nördinud Euroopa Keskpanga vihased töötajad üles streigile. Hõissa!

Lääne-Euroopa sotsiaalauriku mittevastavus 21. sajandi globaal­ookeani oludele saab eelolevatel aastatel selgeks ka merest kõige kaugematele inimestele.

Keskpankurite ja töötute Hispaania noorte väljaastumised lubavad aga paraku üsna kindel olla, et see meresõiduk tekitab vette vajudes palju suurema keerise kui Thomas Manni väike härra Friedemann (PM 8.03). Nagu eelmainitud Pimco tegevjuhid on korduvalt rõhutanud, kriisi käimasoleval ja järgneval etapil on põhiküsimuseks kohanemiskoorma jaotamine.

Erinevad huvigrupid, nii esimese (EKP) kui kolmanda klassi (Hispaania noored) reisijad üritavad peagi üksteisest üle trampides päästepaatide poole tormata, aga võib-olla veelgi enam kaptenisillale pääseda. Ja siin tulebki Re-regulation (ja Republik) uuesti mängu. Kuivõrd kokkutõmbuva koogi jaotusel on valitsuse nuga määrav, on riigi taastulek ilmselt tõesti üks algava kümnendi juhtteema.

Suur osa «äärmusliberalismi» ja «turufundamentalismi» all ägavast lugejaskonnast võtab selle prognoosi vastu ilmselt suure sisemise juubeldamisega. See reaktsioon võib olla aga asjakohatu. Et maakera pöörduvat jälle itta, siis võib-olla olekski õpetlik lõpetada ühe sealtkandi looga.

Mööda Hiinat rännanud Konfutsius olevat kord kohanud tiigri puretud meest ja poega leinavat naist. Konfutsiuse küsimusele, miks ta, pimeloom, üldse siin tiigri kõrval elab, vastas naine, et ta jagavat pigem padrikut (turu)tiigriga kui elavat rõhuva valitsuse all. Ja nagu iga kassisõber teab, ei muuda toidupuudus raevukaks mitte ainult tiigrit.

Autor on SEB ökonomist.