Kati Kusmin: mulle meeldib näha töö tulemust

Riigi suurima turuosaga toidukaupade ketti ETK pole Tallinnas peaaegu märgatagi. Kati Kusmini sihiks on turuosa suurtes linnades kasvatada. Foto: Liis Treimann

Eesti suurimat toidukaupade ketti ETK-d juhtiva Kati Kusmini kogemuste pagasis on nii Tallinna Kaubamaja kui ka magusatootja Kalevi tüürimine. Kati Kusmin kinnitas, et talle meeldib tegeleda ettevõtmistega, kus töö tulemus on silmaga näha – toidupood, magusavabrik või koduaia kartulilapp.

Valisite kohtumispaigaks Olümpia hotelli. Kas teie esimene töökoht oligi selles majas?

Minu päris esimene töökoht oli Pirita TOP hotellis, siis oli ta hotell Sport. Õppisin tehnikaülikoolis teeninduse ökonoomikat ja organiseerimist, hotellindusest ei räägitud sõnagi, aga õppisime pesumajandust ja autoparandust. Nõukogude ajal nimetati seda elutarbeliseks teeninduseks.

See oli nõukogude ajal ju kõva eriala.

See oli suhteliselt populaarne eriala. Lõpetasin 1991. aastal. Pirital olin administraator, tegin lõputöö hotellide kauplustest ja töötasin hotellis kaupluse juhatajana. Aga kooli ajal töötasin  Tallinna aiandussovhoosis lillemüüjana ning Polümeeris pakkijana.

Millal Olümpia tuli?

1993. aastal. Tulin siia tellimuste juhiks, nii võis see ametinimetus olla, kes tegeles broneeringute vastuvõtmisega. Mind kutsus siia grupiõde Helina Tuvike, kes töötab siiani Revali hotelligrupis. Andres Liinat ja Tarmo Sumberg vedasid hotelli ning nemad pakkusid mulle vastuvõtuosakonna juhataja kohta. See oli administraatorite kamandamine. Mõnda aega olin hotellijuht.

Kui palju on hotell muutunud võrreldes toonase ajaga?

Ma käin siin endiselt päris palju, sest mulle meeldib siin. Kui siia sattusin, siis mul jubedalt vedas, sest Olümpiat hakati nõukogude hotellist läänelikuks tegema. Mul vedas, sest Liinat ja Sumberg usaldasid noori inimesi, kel polnud töökogemust. Tiim oli pühendunud ja kokkuhoidev. Mulle meeldib näha oma töö tulemust ning siin oli hästi vinge, sest iga päev midagi muutus.

Nõukogudeaegse hotelli muundumisega kaasnes kindlasti veidraid ja naljakaid lugusid.

Neid oli, aga ei tule meelde. Esimesed vitsad sain siis, kui tegelesin broneerimisega ja minult küsiti full board’i ehk täispansioni. Ma ei teadnud, mida see tähendab ja kinnitasin tellimuse oluliselt madalama hinnaga. Aga mulle meenub ka üks naljakas lugu Lennart Meriga. Mulle helistas ühel päeval üks inimene võõralt numbrilt, kes ütles, et on Lennart Meri nõunik, ja teatas, et Meri tuleb viie minuti pärast hotelli­sviite üle vaatama. Ja tuligi. Marssis sisse, käisime ja vaatasime sviite.

Miks ta neid näha tahtis?

Tal olid vist külalised tulemas ja tahtis näha, pidi ise nägema ja katsuma ja vaatama. Jäi rahule. Ta tekitas aukartust ja see oli põnev seik.

Kui Andres Liinat tegi teist Olümpia hotelli juhi, siis see tähendaski läbimurret juhtide kategooriasse.

Mul on lihtsalt elus vedanud, mingi osa on tööd ka selle juures, aga olen kasvanud spetsialistist alt üles. Kui ma ise valin oma meeskonda, siis hindan inimesi, kes on töötanud spetsialisti või keskastmejuhina. Nad on palju paremad juhid, kes oskavad hinnata töötaja positsiooni ja teha paremaid otsuseid. Ma kasvasin juhiks eri juhtimistasandite kaudu.

Rääkige palun tööst, mida olete teinud selle nimel, et saada juhiks!

Ma ei ole midagi väga selle nimel teinud. Ma ei ole selline igavene üliõpilane, akadeemiline haridus mulle eriti ei sobi. Olen lõpetanud tehnikaülikooli, käinud läbi ka magistriõppe programmi, aga magistritöö on tegemata, sellest on juba aastaid.

Kraad ei olnud mulle oluline, vaid seltskond, kellega koos õppisin. Mulle endale pakub kõige rohkem teiste juhtide käest õppimine. Meeldib lugeda ja kuulata teiste juhtide kogemusi. Aavo Kokk kirjutas hiljaaegu näiteks hulga lugusid sellest, kuidas omanike ja tippjuhtide vahel on tekkinud vastuolud. Sellistest asjadest on alati midagi kõrva taha panna. Ja praktilisest tööst.

ETK-l on 365 poodi. Kas olete neis kõikides käinud?

Kindlasti mitte, kui olen jõudnud kolmandikku neist, siis on hästi.

Te kauplete maal ja väikelinnades, Tallinnas teil peaaegu polegi poode. Miks see nii on?

Sel on ajalooline taust. ETK omanikud on tarbijate ühistud. Esimene ühistu loodi 1902 Antslas, kus külamehed tulid kokku ja otsustasid seljad kokku panna, sest kaupu on koos soodsam osta. Meie tegevus ongi põhiliselt olnud maapiirkondades, sest kokkuhoidmine ja ühistegevus on maal olnud tugevam. Praegu, mil olematu regionaalpoliitika tõttu inimesed kolivad maalt linna, peame ka meie kauplema rohkem linnades, sest seal on inimesi ja raha rohkem.

Aga tarbijate ühistute algne idee, et tulla kokku ja osta ühiselt kaupu, see ei toimi ju enam?

Side omanike ja ühistute vahel on nõrgenenud, sest ühistute liikmed ei tunne end omanikuna.

Eraomanikust kauplusteketi juht juhib äri selle nimel, et kasum välja võtta, aga mille nimel tarbijate ühistute juhid töötavad?

Kui läksin ETKsse, põrkusin arusaamaga, et eesmärk ei ole kasum. Mis mõttes ei ole kasum? On ju nii. Tulu, mis äritegevusest tekib, pannakse tagasi kauplustesse, eesmärk on jätkusuutlikkus. Et suudaksid konkurentsile vastu pidada, pead oma poode arendama ja vajaduse korral uue poe juurde tegema. ETK ei ole klassikaline agressiivne äriettevõte.

Te olete kõige suurem toidukaupade jaemüüja, aga teie eesmärk ei ole teenida kasumit?

Meie eesmärk on teenida kasumit, aga seda on vaja selleks, et edasi areneda.

Tarbijate ühistute juhid on enamasti ametis olnud juba vähemalt 25 aastat. Kuidas te nendega hakkama saate?

Tegelikult peaks küsima, kuidas nemad minuga hakkama saavad. ETKd on võrreldes klassikalise äriettevõttega keerukam juhtida, sest otsused sünnivad… Otsused ei sünni kergelt, kui nõukogus on 19 erinevat inimest. Erineva elukogemuse, tausta ja huvidega.

Nii palju kui ma kuulnud olen, siis ka väga raske iseloomuga.

Kes meist ei oleks, igaühel on oma kiiksud ja rõõmud. Kuna on palju erinevaid huvisid, siis on ETK juhtimine keerukas. Mõnes mõttes on iga otsus kellegi suhtes ebaõige või mittesobilik. Kunagi ei ole kõik rahul.

Me võime rääkida demokraatiast, aga tavalises äriettevõttes töötab käsuliin: juhtkond otsustab, asi läheb töösse. Juhtimise poolest on sellised organisatsioonid efektiivsemad kui ETK, sest meil on tõesti tohutu demokraatia.

Kuidas teil demokraatia toimib?

Kui näiteks leitakse mõni huvitav ärisuund, aga koosolekul ei saada hääli kokku, siis seda lihtsalt ei tehta ja äri jääb ootama tulevikku.

Kuidas teil krediitkaartide idee õnnestus läbi suruda?

See ei ole minu idee, vaid pärineb umbes aastast 2002, mil isegi räägiti oma pangast. Kümme aastat oli räägitud, aga kuhugi polnud jõutud.

Teil on üle 300 000 kliendikaardi omaniku, see oleks suurepärane aluspõhi ühele pangale.

Jah. Kui endine hansapankur Priit Põldoja pöördus meie poole, siis arvasin, et vana idee võiks ükskord ellu viia.

Alustame konservatiivselt, sest me tõepoolest ei lähe panka tegema. Alustame krediitkaardiga ja sealt vaatame edasi, olenevalt sellest, kui suureks suudame krediitkaardi teenuse kasvatada. Erinevaid finantsteenuseid, mida pakkuda, on veel. Panga ja hoiuste peale me praegu ei mõtle.

Teiste kaupluste krediitkaardiäri ei ole väga suurelt käima läinud.
Seda tehakse koos pankadega ja küsimus on, kui suur on pankade huvi seda äri teha. Meil on selleks tütarettevõte, kes ei jaga seda kellegi kolmandaga. Me läheme teenust pakkuma üksnes oma kliendikaardi omanikele ja ühistute liikmetele.

Kui näete mõnd head äriideed, mis nõukogus toetust ei saa, kuidas te siis pettumusest üle saate?

Äris ei saa olla pettunud. Tuleb leppida olukorraga, oodata paremaid aegu ja loota, et kunagi suudad asja paremini selgitada. ETK ajaloos on olnud ka ettepanekuid, mille kohta võib praegu öelda, et väga hea, et need jäid teostamata. Konservatiivsel lähenemisel on head ja halvad küljed.

Te olete Oliver Kruuda kohta ilusasti öelnud, et lahkusite siis, kui ettevõttesse tuli omanik, kel oli oma nägemus.

Tegevjuht on alati sellises olukorras, kus lõppude lõpuks on õigus otsused teha omanikul, kes on oma raha ettevõttesse pannud. Juht võib mõne valiku kohta arvata, et see ei ole kõige parem, aga midagi ei ole teha, sest selline on omaniku tahe.

Sellele on mõttetu vastu vaielda. Meil võivad Oliver Kruudaga olla eriarvamused põhiväärtuste üle, aga ma olen Kalevis oldud aja eest ülitänulik. Kalev ei olnud töötamiseks kõige kergem koht, aga sain väga hea kogemuse.

Miks Kalev ei olnud töötamiseks kõige kergem koht?

Võib-olla omaniku pärast. Hästi suur probleem oli likviidsuse juhtimine. Ettevõte ei saanud piisavalt raha peale ja mind sageli pahandas see, et kui räägin pangaga mingi laenu või finantsinstrumendi osas läbi, sain vastuseks, et annaks küll Kalevile, aga Kruuda grupile me laenu ei anna.

Kalev võis olla väga heas seisus, aga ikkagi laenu ei saanud. See oli keeruline. Ka maine teema. Kalev oli Eesti tugevamaid brände, maiustuste teema on meeldiv teema, aga inimesed valivad Eestis juba järsult pooli ja mingi ühe seose järgi kantakse negatiivne suhtumine üle kogu brändile.

Kui palju Kruuda negatiivne kuvand Kalevi müüki mõjutas?

Otseselt ei mõjutanud, aga ma ei saa kunagi teada, kas müüginumbrid oleksid olnud suuremad. Võib-olla oleks, aga ma ei tea seda. Tean näiteid, kus negatiivne meediakampaania on märgatavalt mõjutanud ettevõtte käekäiku, kuigi see ei puuduta Kalevit. Meedia on võimas relv, eriti võimas relv on sotsiaalmeedia, kui seal on niiditõmbajad taga.

Kas naised on paremad juhid kui mehed?

See on rumal vastus, aga juhil ei ole sugu. Meesjuhtide hulgas on tugevaid ja nõrku, naissoost juhtide hulgas täpselt samamoodi. Võib-olla naised vaatavad mingeid asju teisiti. Naisjuht on täpselt samasugune, nagu on inimene juhi sees. Naissoost juhte on vähe kogu maailmas, sest ajalooliselt on naised kodu- ja perehoidjad olnud.

Kas naised saavad meestest vähem palka?

Ma arvan, et naised töötavad valdkondades, mis on madalamalt tasustatud. Ma ei usu, et koolis saab meesõpetaja rohkem palka, sest on mees. See on halb juht, kes kasutab ära inimese madala enesehinnangu või teadmatuse ettevõtte palgatasemest. See tuleb välja ja tulemuseks on demotiveeritud töötaja. Mis kasu sellest oleks?

Te kasvatate poega, kuidas tal koolis läheb?

Ta on kümneaastane, meie peres on selline lugu, et poeg on erivajadustega, liikumispuudega. Ta käib erivajadustega laste koolis, enamikku aineid õpib tavaprogrammi järgi. Mulle tundub, et talle meeldib koolis, ta saab hakkama.

Teie emaroll sealjuures ei ole ilmselt väga lihtne olnud.

Aga millega võrrelda. Lapse kasvamine on olnud keerukas, aga ma näen teisi peresid, kel on veel raskem. Meil on pigem hästi läinud. Saame hakkama. Koos lapse kasvamisega olen ise kasvanud inimesena. Kümme aastat on õpetanud, et igas olukorras on lahendus, pigem tasub olla positiivne, mitte kurta. Seda on mu poeg mulle õpetanud.

Te ütlesite enne intervjuud, et sporti te ei tee, sest tegite seda nooruses piisavalt.

Esimesed kolm aastat tegelesin iluvõimlemisega ja alates neljandast klassist tegin kergejõustikku. Ma olin kaugushüppaja ja tõkkesprinter. Kaugushüppes oli isiklik rekord 5.22.

Kas teil mõne hobi jaoks ka aega jääb?

Mul ei ole ühte kindlat harrastust. Meeldib lugeda, kui selleks aega võtan. Praegu on juba hästi ilus looduses ja mulle meeldib aias nokitseda. See rahustab ja teisalt näed tulemust. Mu ema käib aeg-ajalt abiks ja eile ta teatas, et homme on vaja kartuleid panna. Mul on hästi väike põllulapp, see on nii lahe, kui sügisel värsket kartulit hakkab saama.