Venemaa pakkus uue Narva silla eest põlevkivi

Autode järjekord Narva jõe sillal ootamas pääsu Venemaale. Foto: Andrus Karnau

Venemaa tegi Eestile ettepaneku jätkata Slantsõ põlevkivi kütmist elektrijaamadesse, vastutasuks oleks nõustutud uue silla ehitamisega, väitis Leningradi oblasti asekuberner Grigori Dvas Tallinnas Vene saatkonnas toimunud kahe riigi ärisuhete seminaril.

Dvas märkis, et 2005. aastaks tegi Vene pool Eestile ettepaneku, et Narva elektrijaamad jätkaks veel viis aastat Slantsõ põlevkiviga kütmist. Dvasi väitel oleks Vene pool vastutasuks nõustunud uue silla ehitamisega üle Narva jõe.

Narva jaamad teatavasti lõpetasid teisel pool piiri Slantsõst kaevandatud põlevkivi kasutamise samal aastal. Eesti-Vene piiriäärse kaevanduslinna elujärg sai sellega tõsise hoobi. Dvasi sõnul on Eesti toonase äraütlemise tõttu keeruline transpordiministeeriumile selgitada, et üle piirijõe oleks vaja uut silda.

Dvas on varem Eesti ajakirjanduses rääkinud üsna lootusrikkal toonil, et uue silla rajamine võiks peatselt alata. Äsjasel seminaril tunnistas ta saalitäie ärimeeste ees, et niisugused lubadused on talle ebameeldivusi põhjustanud.

«Sain märgukirja, et läbirääkimisi Narva silla üle Vene välisministeeriumi loata ei peeta,» lausus Dvas.

Dvas ütles, et praegu on Slantsõ probleemid möödumas, linna tuleb tsemenditehas. Ka Eesti investorid on sinna rajamas akude ümbertöötamistehast. Kunagises kaevanduslinnas on taas ärganud uus ettevõtlus.

Dvas märkis, et Vene ettevõtjaid ei huvita Eesti, vaid investeering Euroopa Liitu. Investeerides Ida-Virumaale, ollakse Peterburile lähedal, aga samas on ületatud õiguslik piir ja ettevõtjast on saanud investor Euroopa Liidus.

Kui palgitollid on siinpool Narva jõge puidutööstusettevõtteile hulgaliselt meelehärmi põhjustanud, on teisel pool jõge see majandust elavdanud. Dvasi sõnul on Leningradi oblastis viimastel aastatel olnud tõeline puidutöötlemise revolutsioon. Valminud on suur pelletitehas, mis toodab miljon tonni kütteainet aastas. Samuti Soome ja Ameerika ühisprojektina tselluloositehas.

Loode-Venemaa majanduse kasvamist näitab seegi, et tööpuudust Peterburis pole. Ametlik tööpuuduse määr on 0,6 protsenti, tegelik võib Dvasi hinnangul olla 1,2–1,3 protsenti.
«Tuhande töölisega ettevõtet ehitada ei ole võimalik, 500 töölisega firma rajamine on keeruline,» hindas Dvas.

Sarnaselt Eestiga on ka Leningradi oblastis oskustööliste nappus, näiteks keevitajatest. Kui tööstustöölise keskmine palk on sealkandis umbes 770 eurot kuus, siis keevitaja võib Dvasi sõnul teenida 1500–2000 eurot kuus.

Eesti-Vene ärisuhete keskne probleem on sild üle Narva jõe, ammu ajale jalgu jäänud ühenduslüli kahe piirilinna vahel takistab kaubandust. Samal seminaril praktilisi äriajamiskogemusi jaganud ärimeeste suus oli see korduv probleem – silla ületamine võtab liiga palju aega.

Seda kinnitas ka seminaril esinenud Eesti välisministeeriumi asekantsler Marina Kaljurand, kes märkis, et Eesti-Vene majandussuhete arengut takistab hulga lepingute puudumine. Nii pole meil topeltmaksustamise vältimise ega vastastikust investeeringute kaitse lepingut.

Kaljurand märkis, et lepete sõlmimata jätmine pole Eesti süü. Meie riik on juba kümme aastat oodanud, et kooskõlastatud lepped saaks allkirjad.

Kaljurand kinnitas, et Eesti pool on valmis ehitama uue silla.
«Narva sild ei tohi takistada äri- ja inimsuhteid,» lausus asekantsler ja endine suursaadik Venemaal.