Enam kui aasta tagasi avastas Taani kunstnik Harald Havsteen-Mikkelsen, et tema veebileht on üleöö muutunud venekeelseks ning tema nime all käib seal vilgas, ent samas arusaamatu «kunstialane» tegevus.
Eestis õppinud Taani kunstnik langes identiteedivarguse ohvriks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veebilehel, kus enne olid Havsteen-Mikkelseni tööd, tekkisid asemele ilmselt eri ajastutest pärit kunstnike tööd. Suurem osa maastikumaalid, mille juurde oli paigutatud arusaamatu ja reprodega mitteseotud venekeelne tekst. Lisaks olid lehele pikitud Havsteen-Mikkelseni fotod, mis enamasti pärinesid Facebookist.
Pahaaimamatu kunstnik sai üleöö toimunud muutusest teada juhuslikult.
«Üks sõber, kes oli mind guugeldanud, küsis, et mis seos mul vene veebilehega on.» Kui siis Havsteen-Mikkelsen ise oma uut veebilehte nägi, sai ta šoki.
«Kui täpne olla, siis oleks nagu sisenenud Alice imedemaal sarnasesse maailma. See oli tõeliselt sürreaalne kogemus näha enda nime ja andmeid mu endisel veebisaidil sellises kontekstis.»
Samal ajal tekkis tal küsimus, et kes selle taga on, mis oli asja mõte ja miks oli vaja tema nime all seda kõike teha?
1990. aastatel Eestisse elama tulnud, kunstiõpinguid alustanud ning sel ajal ka vabalt eesti keelt rääkinud taanlane helistas esimese ehmatuse peale ka Eestisse, et ehk oskab siin keegi aidata, sest vene keelt ja Venemaa asju teatakse siin paremini kui Taanis.
Kui ta Taanis politseisse helistas ja soovis avaldust kirjutada, vastati, et tema veebilehe hõivaja ei ole seaduse mõttes (veel) midagi ebaseaduslikku teinud, seega ei saavat midagi ette võtta.
«Siiski soovitasid nad võtta advokaadi. Kuid kuna tegemist oleks rahvusvahelise võitlusega, mis läheks väga kalliks maksma, otsustasin asja esialgu pooleli jätta.»
Tõsi, väheke süüd lasub tal ka endal. Ta oli jäänud domeeni eest tasu maksmisega hiljaks, kuid plaanis seda enda sõnul kiiremas korras teha. Seda, et viivitus talle nii valusalt kätte maksab, ei oleks ta osanud uneski ette näha.
Havsteen-Mikkelsen tunnistab, et esimene mõte oli see, et tema nime kasutab ära mõni Vene kohtinguagentuur, kes vene naisi Euroopa meestele naiseks kaupleb. «Neid lugusid on ju nii palju kuuldud ja nähtud, kus inimesi petetakse ja raha nõutakse,» rääkis kunstnik.
Nüüd kartis ta, et sellelaadseid tegusid tehakse ka tema nime all. Pärast seda, kui ta veebisaidile paigutatud venekeelse teksti tõlget Google’is nägi, muutus asi veel segasemaks.
«Ma ei saanud asjale mitte mingit selgust, hoopis vastupidi, kogu asi muutus veel segasemaks. Et miks mu identiteedi varastaja teeb seda kõike?»
Näiteks, kas on tegemist Vene kunstimaffiaga või tahab keegi midagi välja pressida?
Havsteen-Mikkelsenid on Taanis juba kolmandat põlve kunstnikud. Tuntud oli nii tema vanaisa Sven Havsteen-Mikkelsen kui arhitektist isa Alan, kunstnikutee on valinud ka vend Asmund ja õde Eleanor.
Tema vanavanaisa oli aga tuntud Taani maadeavastaja Ejnar Mikkelsen, kes 1920. aastate algul ka Eestit külastas. Reisikirjad 1920. aastate Eesti elust on avaldatud ka selleaegsetes Taani ajalehtedes.
Identiteedivaras tegutseb ikka
Kindel oli aga Havsteen-Mikkelseni sõnul see, et tema veebilehel avaldatud maalid, joonistused ja pildid ei olnud kindlasti identiteedivarga enda omad. Mitmed neist on nii erinevas stiilis, et need ei saanud olla kuidagi ühe inimese tehtud. Piltide juures olevat teksti, millel polnud piltidega mingit mõistlikku seost, oli sel hetkel ühtekokku 30 lehekülge.
«See näitab, et identiteedivaras oli lehe loomisse pannud küllalt palju energiat. Ja ta muudab siiani pidevalt pilte, pealkirju ja teksti,» märkis kunstnik.
Havsteen-Mikkelsen tunnistab, et alguses ootas ta oma identiteedivargalt kirja või teadet rahanõudega, vähemalt midagi selletaolist. Kui kuu aja jooksul midagi ei juhtunud, otsustas Havsteen-Mikkelsen seda ebameeldivat tunnet kunsti kaudu välja elada.
Sotsiaalmeedia ohud
Havsteen-Mikkelseni sõnul näitas see kogemus talle, kui kergelt võidakse inimestega praegusel sotsiaalmeedia ajastul manipuleerida.
«Tavaliselt inimesed ju usuvad, et see, mida internetis sinu kohta leiab, on ka suuremal või väiksemal määral tõsi.»
Kes teda guugeldab, satub siiani sellele veebilehele. Kahjuks arvavad paljud, et ta ajab Venemaal mingit moodi kunstiäri, sest kuidas muidu saab sellist infot internetis olla.
Just äsja sai Havsteen-Mikkelsen tänu WHOIS-andmebaasile mingil määral teada, kus tema veebileht loodi, kuid ei ole arvatava identiteedivargaga ise ühendust võtnud. Miks?
«Osaliselt seepärast, et identiteedivargus on seni üsna abstraktseks jäänud. Teiseks, kui seda teen, muutub see reaalsuseks ja mu elu võib muutuda stressirohkemaks.»
Kuna identiteedivargusse pole enam kui aastaga mingit selgust tulnud, tungivad jätkuvalt mehele pähe mõtted, et miks just teda valiti või kas see identiteedivaras teab/tahab temast midagi rohkemat.
Näiteks tundub iroonilisena fakt, et veebilehele on pandud põhiliselt maastikumaalid, mida ta ka ise 1990. aastatel pärast Eestis õppimist palju tegi. Oma esimest siinset õpetajat Urmas Kaldarut meenutab ta seni hea sõnaga.
«90ndatel aastatel ei olnud maastikumaalide tegemine tüüpiline,» selgitas ta.
Samuti pole aru saada, kas identiteedivargal võivad olla ka mingid halvemad kavatsused. Vahel arvab ta, et tegemist võib olla ebastabiilse inimesega ning see tekitab mõtteid, et kuidas võivad pilatööd seda tegelinskit provotseerida.
Politsei: Eestis teab identiteedivaras enamasti oma ohvrit
Politsei- ja piirivalveameti juhtivkriminaalametnik Anu Baum rõhutab, et selliseid juhtumeid tuleb ka Eestis üsna palju ette: «Paljudel juhtudel ei pöörduta avaldusega politsei poole, kuigi ei saa väita, et avaldusi poleks piisavalt.»
Üldjuhul on siiski tegemist Eesti-siseste asjadega. Ja enamgi veel: tavaliselt teo toimepanija ning kannatanu tunnevad teineteist. Sageli on teo toimepanijateks noored ning tihti tuleb ette, kus sel viisil «klaarivad» omavahelisi suhteid endised elukaaslased.
Baumi sõnul teo toimepanijad tihti ei teagi, et tegemist on kriminaalkorras karistatava teoga. Kui inimene avastab, et tema nime ja andmeid kasutatakse täiesti võõras portaalis, soovitab Baum tutvuda ühe tuntud ajakirjaniku juhtumiga, kus Delfi kommentaariumisse postitati tema nimel halvustava sisuga kommentaar Eesti talisportlaste aadressil.
«Teatavasti esitas ajakirjanik seepeale avalduse politseile identiteedivarguse toimepanemise kohta. Kriminaalmenetluse käigus tuvastati teo toimepanija ning kohus mõistis ta ka teo toimepanemises süüdi,» ütles Baum.
Politseile tehtud avalduses tuleb kindlasti välja tuua, miks isik on veendunud, et esinetakse just temana (peamine probleem just nimedega, mida on palju) ning tuua välja ja hinnata, millist kahju talle sellise tegevusega on tekitatud.
Kui kasutatakse kellegi teise nime, s.o jäetakse endast mulje kui teisest inimesest, on tegemist identiteedivargusega. Kui sellega on tekitatud kahju isiku õigustele, sh mittevaralistele, siis Eestis on selline tegu karistatav karistusseadustiku (KarS) § 157 märge 2 järgi.
Kui on tegemist kellegi konto või veebilehe hõivamisega ja/või sinna sisse häkkimisega, võib olla tegemist kas arvutisüsteemi ebaseadusliku kasutamisega (KarS § 217) või arvutisüsteemi toimimise takistamisega (KarS § 207).
Taani kunstniku juhtumi puhul võib tegemist olla autoriõiguse seaduse sätete rikkumisega. Seega võiks kõne alla tulla nt KarS § 223 rakendamine, s.o teose ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti (antud juhul siis pildid) ebaseaduslik üldsusele suunamine (s.o veebilehele ülespanek ilma autori nõusolekuta).
Täpse hinnangu andmiseks on siiski vaja teada kõiki olulisi asjassepuutuvaid fakte. Kuid lootus, et keegi ei kasuta või ei võta ära vabaks jäänud nimelist domeeni, pole kõige efektiivsem tegevus, kui soovitakse seda domeeni ka edaspidi kasutada.
Viljar Peep
Andmekaitse Inspektsiooni
peadirektor
Teise isiku nime all esinemist ja selleks tema andmete kasutamist saab lugeda Eesti karistusseadustiku järgi identiteedivarguseks.
Teise isiku identiteedi ehk siis teist isikut tuvastavate või tuvastada võimaldavate isikuandmete kasutamine, edastamine ja neile juurdepääsu võimaldamine on kuritegu juhul, kui seda tehakse eesmärgiga luua teise isikuna esinemise teel temast teadvalt ebaõige ettekujutus, sellega on tekitatud kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele, või kui sellega varjatakse kuritegu.
Näiteks saab õigusi kahjustavateks tegudeks lugeda teise isiku nime all internetis kommenteerimist, blogi pidamist, e-kirjade saatmist, kodulehe loomist, erinevatesse suhtlusvõrgustiku portaalidesse konto ja profiili loomist jne. Identiteedivarguse korral tuleks kohe pöörduda politsei poole, sest lisaks otseste ebameeldivuste ärahoidmisele tuleb tõenäoliselt identiteedivarguse ohvriks langenul teha ka pingutusi oma hea nime ja maine taastamiseks teiste isikute ees.