Toe Tagi solist Jõgisalu läks rulaärisse

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Revo Jõgisalu seni valmistatud tosin minirulaparki on nii edukalt kaubaks läinud, et fotol pole tal paraku näidata muud kui imetillukest rula, millega tema parkides sõita ja trikitada saab.
Revo Jõgisalu seni valmistatud tosin minirulaparki on nii edukalt kaubaks läinud, et fotol pole tal paraku näidata muud kui imetillukest rula, millega tema parkides sõita ja trikitada saab. Foto: Toomas Huik

Arvestades, et enamiku bändide tähelend ei alga sugugi suurelt lavalt, vaid garaažist, siis kust veel pidanuks Toe Tagi räppar Revo Jõgisalu tõmbama käima oma elustiiliäri, kui mitte ema juures keldris.



Ent sealsed tingimused polnud tervislikud. «Tolmu oli tohutult palju,» lausub ta. «Lõpuks viskas kopa ette.» Koos kahe semuga on Jõgisalu sukeldunud valdkonda, millest aasta eest Eestis keegi vaevalt midagi teadis, ja asunud ajama äri, kus kogu Euroopa peale leidub vaid üksainus konkurent.

Sügisest kevadeni meisterdas ta sõpradega keldris tosina minirulaparki, mis on nüüdseks kõik müüdud. Ja kuna müük läks ludinal, haistis ta: järelikult peaks ettevõtmisel jaguma potentsiaali.
Vaja oleks vähemalt 10 000 eurot, on Jõgisalu kalkuleerinud, et elujõuline tootmine käima panna.

Kuna «Ajujahi» finaalis jäi see summa kättesaamatuks, kavatseb ta järgmiseks seada sammud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse poole. «Ma ei lase pead norgu ja võitlen edasi,» kinnitab ta.

Võitlus varesejalgadega

Kui 34-aastase Jõgisalu mõte valmistada näpurulaparke mõne täiskasvanu laginal naerma ajab, siis naerab too paraku oma laste või nonde sõprade üle. Sest näpurulatamine on köitnud viimasel aastal sadu Eesti noori.

Jõgisalu, kes on räppimise kõrvalt tegelnud rohkem kui kümnendi erinevate elustiiliäridega – kaupluste juhatamisest tootearenduseni –, pidas mullu kamraadist surfariga Tallinnas Solarise keskuses elustiilipoodi.

Nad meisterdasid sinna vanast kapiuksest, metalltorudest ja vineerijääkidest meeter-korda-poolteist mõõtudega minirulapargi. Suur oli tema sõnul üllatus, kui park osutus hitiks. Poeesine oli pidevalt rahvast täis. «Kui näed, et väikestel meestel silmad põlevad peas – siis mida veel tahta?» küsib Jõgisalu retooriliselt.

Keskuse turvamehed ristisid näpurulaparki kogunenud noored Solli gängiks. Jõgisalu teada nägid korrakaitsjad teinekord üksjagu vaeva, et «ülekäte läinud lasteaed laiali lüüa».

Aga kui mullu oktoobris korraldas Jõgisalu põhjanaabrite suurel rulafestivalil Soome mitteametlikud meistrivõistlused näpurulas ja tõi tänavu veebruaris Eesti ekstreemspordi tippüritusel Simpel Sessionil näpurulaosavuses omavahel mõõtu võtma 86 osalejat (nende seas isegi ühe ameeriklase), ei saanud enam kübetki kahelda – oma äri tuleb püsti panna.

Miniparkide kasutegur ei seisne üksnes selles, et kergesti mõjutatavas eas noori paheliselt uulitsalt veidi asjalikuma tegevuse juurde meelitada. Pole saladus, et üha rohkemate algklassiõpilaste kirjatehnika meenutab varesejalgu.

Arvutiajastul saavad ühelaadset muljuvat rakendust ju peamiselt pöial ja nimetissõrm. Pediaatrid on avaldanud lootust, et näpurulatamise levik aitaks näputegevust arendades seda puudust kõrvaldada.

Kui Jõgisalu tootmise käima suudab panna, läheb ta Euroopa turul vastakuti selle valdkonna senise ainuvalitseja, Saksa suurfirmaga Blackriver-Ramps. Aga ta ei karda konkurente, kel kogemusi juba tosin aastat.

Esiteks kavatseb Jõgisalu kasutada ainult looduslikke materjale ja vältida igasugust keemiat. Teiseks monteerib ta oma rambid ja obstaaklid kokku kruvidega, nagu suurteski rulaparkides, mitte liimides, nagu teevad sakslased.

Vastulöök konkurendile

Kolmandaks lubab ta iga toote valmistada käsitööna täpselt sellise, nagu kunde soovib, mitte teha parke paari standardskeemi järgi, nagu Blackriver. Ja tagatipuks, nagu näitavad esialgsed arvutused, suudaks ta näpurulapargid valmis ehitada suurrivaalist vähemalt kolm korda odavamalt. Sakslaste toodangu müügihind algab vanas vääringus 20 000 kroonist.

«Ajujahi» finaalis jäi Jõgisalu küll alles kuuendaks, aga juba see, et ta pääses konkureerima nii laiahaardeliste ja tõsiteaduslike ideedega, nagu ravimite eelkliiniline testimine või elektritarbijate energiahaldussüsteemi loomine, on tema sõnul müstiline kordaminek.

Ja kui nii kaugele jõutud, ei kavatse ta kergelt alla anda. «Kes finalistidest suudab esimese miljoni käivet teha – see on küsimus,» lausub ta, «ja selleks olen ma valmis.» Tootmise loodab ta käima panna hiljemalt suvel. «Keldris asja edasi teha – see oleks enesetapp,» lisab Jõgisalu.

Uus menuala

Peamised tõsiasjad, mis näitavad, et näpurulatamine muutub üha populaarsemaks:

•    Jaanuaris avati Saksamaal esimene näpurulapood.

•    Saksamaal antakse välja näpurula­ajakirja.

•    Näpurulas korraldatakse viiendat aastat maailmameistrivõistlusi.

•    Eesti esimestel meistrivõistlustel näpurulas osales 86 võistlejat.

Allikas: Revo Jõgisalu

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles