46-aastane tudeng: õhtuti olen küps nagu ära muditud avokaado

Tartu Ülikooli tudengid. Foto: Arles Karv

Vanemas eas ülikooli astumine nõuab tihtipeale suurt julgust. Kaks aastat tagasi Tartu Ülikoolis kutseõpetajateks õppima asunud täiskasvanutel on seda julgust aga küllaga ning oma lugudega motiveerivad nad hea meelega ka teisi kooliteed uuesti ette võtma.

«Algul tundus 55-aastaselt kõrghariduse omandamine lootusetult hiljaks jäänud ettevõtmine, aga kus on kirjas, et vanainimene ei või ülikooli astuda? Võib küll, kui tahab, elukestev õppe ikkagi,» sõnas Ene Põllupüü, kes astus Tartu Ülikooli 55-aastaselt.

Põllupuu on üks neist, kes õpib kursusel, kus on üliõpilasi nii kahekümnendates kui ka viiekümnendates eluaastates.

Et pere ja täiskohaga töötamise kõrvalt on ülikoolis käia raske, aimasid kõik need, kes kandideerisid 2016. aasta suvel Tartu Ülikooli kutseõpetaja erialale – nad teadsid, et neil tuleb hakata üle kolme nädala käima Tartus loengutes. Ent kuna selgus, et isegi kogu vaba aeg kulub õppimisele, polnud ka loobumismõtted neile võõrad, tunnistasid paljud selle kursuse üliõpilased.

Mariliis Õunapuu astus ülikooli 33-aastaselt ja arvas, et kaugõpe mahub tema töö ja eraelu kõrvale. Tegelikkus osutus aga hoopis karmimaks ja ta tõdeb nüüd, et rasketel hetkedel on just kursusekaaslased innustanud teda jätkama. «Siiamaani oleme koos tulnud, järelikult saame koos hakkama ka edaspidi! Ühine trots ei lase katkestada,» sõnas Õunapuu, lisades, et pärast esimest aastat hakkas selline elu tavaline tunduma. «Liikumine mitme linna vahel ja pidev kodutööde kirjutamine on muutunud juba nii harjumuspäraseks, et kui see puuduks, ei oskaks ma vist oma üleliigse ajaga midagi peale hakata,» arutles ta.

Iisaku Muuseumi direktorina töötav Mari Oolberg otsustas 46-aastaselt, et tahab täiendada oma teadmisi kutseõpetaja erialal. Nii kujutles ta, et käib korra kuus ülikoolis justkui täienduskoolitusel ja läheb õhtuti kursusekaaslastega peole. «Isegi peenema linnakleidi ostsin endale,» meenutas ta muigega. Tegelikkuses tuli hoopis korralikult õppida. «Kleiti pole ma õppesessioonide ajal kordagi selga saanud – ikka pükstes jooksen siia-sinna, et jõuaksin ühest õppehoonest teise. Õhtuti olen küps nagu ära muditud avokaado,» kirjeldas õppur.

Oolberg tõdes, et õpingud on teda mugavustsoonist välja kiskunud ning tänu sellele on ta mõistnud, et jaksab ja oskab veel õppida. «Selgub, et kuigi aeg on edasi läinud, on võimalik end kokku võttes aju uuesti täisvõimsusel tööle panna. Teadmised lisavad ka enesekindlust. Olen suutnud oma uute teadmistega tööl ja ühiskondlikus elus palju paremini hakkama saada,» rääkis ta.

Kutseõpetajate kursus on ühiselt muu hulgas tegelenud sellega, et tulla toime kodutööde kuhja ja eksamiteks valmistumisega. Näiteks tehti koos kodutööde tabel, et kellelgi ükski tähtaeg ei ununeks.

«Üks vahvamaid tegevusi oli ühisõppimine Püssirohukeldris esimesel semestril enne sotsioloogiaeksamit. Meil tekkisid oma «lektorid», kõik kordamisküsimused harutati maakeeles lahti ja toodi elulisi näiteid,» meenutas Alvar Soome, kes astus ülikooli oma 40. sünnipäeval.

Kui kodutööd tehes kiilub mõte täiesti kinni, saavad kursusekaaslased nõu ja tuge ühisest Facebooki-grupist. «Seal on ikka ja alati lõbus, sest nalja saab ju teha ka pisarad silmis,» sõnas Õunapuu.

Kui tulevased kutseõpetajad, kellest mõni on sel alal töödki alustanud, veedavad taas Tartus Salme tänava õppehoones pika päeva loengutel, on toidukullerid juba harjunud, et pühapäeval võib sealt tulla tellimus paarikümnele pitsale. See kosutus aitab pingelise päeva vastu pidada ja loengus jagatakse pitsat õppejõududelegi.

Neid täiskasvanud õppijaid, kel elukogemust küllaga, eristab värskelt gümnaasiumipingist tulnuist enda sõnul julgus enda eest seista ja ebamõistlike reeglite vastu argumenteeritult protestida. «Kui õpiülesanne vajab kriitikat, siis ega keegi meist end tagasi ei hoia,» tunnistas Oolberg.

See seltskond käib ühist haridusrada veel ühe aasta, kuid juba kaks esimest õppeaastat on teinud neist enda sõnul sõbrad kogu eluks. 39-aastaselt üliõpilaseks saanud Kaire Kollom-Vahtra ütles, et tema on leidnud endale ülikoolist lausa hingesugulased.

«Luurele läheksin selle kambaga küll,» on 27-aastaselt uuesti ülikooli astunud Triinu Kabel veendunud. «Kuigi peab tõdema, et ilmselt me astuks ikkagi miini otsa, aga kindlasti naerdes,» sõnas Kabel.

«Meil on armas kursus ja kuigi ootan kooli lõpetamist, jään seda kampa igatsema,» tõdes ka Oolberg.